Johanna Talihärma jaoks oli möödunud hooaeg justkui õudusunenägu. Tagantjärele meenutades tunnistab ta, et mõni periood möödus justkui hallis udus. Salakaval kopsuhaigus, mille avastamine võttis aega ja mille ravist taastumine nõudis veel rohkem aega, vajutas kogu hooajale kustumatu pitseri. Pealegi oli see ju olümpiahooaeg, mis on tihti seotud sportlaste suurimate eesmärkidega.

„Mul polnud olümpial teha muud kui vaadata, kuidas unistused minema sõidavad,“ tunnistab Talihärm. „Lõpuks olin ülimalt uhke selle üle, et suutsin sprindivõistluses lasta nulliga. See võttis mentaalselt minust kõik. Olen uhke, kuid tulemuste read räägivad midagi muud. Tundsin, justkui võistleksin Ladaga vormelite vastu, ja kui paned mõnele vormelile ära, ongi selline tunne.“