Eelmise sajandi 70-ndad olid Eesti jalgpalliajaloo süngeimad. Alates 1969. aastast oli NSV Liidu külge annekteeritud Eesti loobunud osalemast suure impeeriumi meistrivõistlustel, sest võimude sunnil olümpiamedalitele keskendunud ühiskonnas polnud pisikesel Eestil ressursse lüüa läbi üleliidulises konkurentsis. Peale selle oli Eestit tabanud suur migratsioonilaine, mis pärines idast ja mis koos terve ühiskonnaga venestas erilise hooga maailma (ja Eesti) populaarseimat spordiala. Loobumine meistrivõistlustest tähendas sisuliselt profijalgpallist lahtiütlemist. Noorte jaoks kadus väljavaade, spordijuhtidel kohustus ala ülal pidada ja arendada.