Muidugi on meie nõrkuseks vahepeal totalitaarse ja vaese riigi võimu all olemine, kui rikkust kasvatada ja Eesti nimel globaalses spordi konkurentsis võistelda oli võimatu. Täna on meil olemas enda võistkonnad, kes suudavad Euroopa konkurentsis püsida, järelkasvu kasvatada ja ambitsioonikaid sihte seada. Kuid Eesti pallimängude ambitsioonikaid plaane piirab pidevalt üks takistus – meil ei ole piisava suurusega spordihalli selleks, et Eesti saaks olla Euroopa korvpalli või käsipalli finaalturniiri korraldaja maa, kutsuda siia Euroopa pallimängude tippusid ja pakkuda oma kogukonnale spordielamust, mis võistlustahet kindlasti kasvataks. Eesti korvpalliliit ja käsipalliliit ei saa taotleda ühegi finaalturniiri alaturniiri korraldamist, sest meil pole nõuetele vastavat pallimängude saali. Me ei ole islandlaste või sloveenlaste korvpalli ja käsipallifännide kaardil, sest Eestisse ei ole neil kunagi põhjust tulla.

Rahvusmeeskondade halli puudumine on probleem, mis on aastaid takistanud korvpalli ja käsipalli alaliitude ambitsioonikate arenguplaanide realiseerimist. Korvpalliliit soovis taotleda 2025 Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri ühe alagrupi mängude korraldamise õigust, kuid unistuseks see jääbki seniks kuniks ei ole saali, kus neid mänge Eesti publiku jaoks korraldada saab. Naabrid lätlased ja leedukad samal ajal napsavad korraldusõigusi vastavalt oma tahtele, sest mõlemal on vastavad hallid olemas, Põhjamaade naabritest rääkimata. Ainukese riigina, kellel piisava suurusega hall lisaks Eestile puudus, on ka Eestist kolm korda väiksem Island teinud otsuse rahvusmeeskondade halli ehitamiseks. Käsipalliliidu unistust 2032. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri alaturniiri korraldamiseks ei toida hetkel ükski lootus, sest vastava suurusega mängude saali lihtsalt ei ole. Nii jääbki pallimängude kogukonnal ja Eesti publikul saamata eduelamus, mida spordis nii vaja on.