Lugu ilmub 31. detsembrini kestva arvamuslugude konkursi raames. Konkursi teema on „Sportlane, treener ja toetav keskkond“. Rohkem infot SIIT.
Eestiski, kus üksikute alade entusiastid asusid hoogsalt tegutsema juba eelmise sajandi algul, jõudsid spordi kui nähtuse viljad laiema rahva ette alles eelmise sajandi 30-ndatel aastatel. Paul Kerese, Kristjan Palusalu, meie laskurite ja teistegi edu rahvusvahelisel areenil tõstis tugevalt eestlaste rahvusteadvust. Spordimeestele tehti sügav kummardus ning aina enam noori innustus aktiivsest kehalisest liikumisest, saades üle veel eelmisel kümnendil valitsenud kahtlustest nn rekordspordi osas. Vaidlused rahva- ja võistlusspordi teemal ei vaibunud ka nendel edukatel tõusuaastatel. Paljud pedagoogid ja lapsevanemad ei pooldanud võistlussporti, väites, et rekordil pole midagi ühist lapse tervishoiuga. Esitati koguni arvamusi, et võistlussport tuleb välja lülitada kehalise kasvatuse süsteemist. Peale jäi siiski seisukoht, et võistlussport ja massisport ei ole mingis vastuolus, vaid täiendavad üksteist.
