KUUS KÜSIMUST | Kas Euroliigas peaks olema palgapiirang? Kas Euroliiga peaks avama ukse Lähis-Ida rahadele?

Kuulujuttude tasemel või Euroliiga uue ameeriklasest tegevjuhi Marshall Glickmani suust on viimastel nädalatel tulnud lagedale vähem või rohkem pöörased ideed mille seas on palgapiirang, Lähis-Idas finaalturniiri korraldamine ning Pariisi ja Londoni klubide liitumine. Korvpallifännid Ats Kuldkepp ja Eigo Kaljurand vaatasid ideedele otsa, et mida kiita heaks ja mida mitte.

Kas pooldad palgapiirangu sisse toomist?

Kuldkepp: Teoorias jah. Nii palju kui Euroliiga konkurentsitihedusest ka ei räägitaks, võib finaalturniiri neli võistkonda enne hooaja algust paika panna. Kolm tükki läheb ikka täppi, halvemal juhul kaks. Isegi umbjärves pole vesi nii seisev. Praktikas palgapiirang Euroopas ei toimiks. Kui panna see suurimate kulutajate, näiteks Madridi Reali või Barcelona palgafondi tasemele, ei muutuks midagi. Kaunase Žalgirised ja Berliini Albad jääks neile ikkagi mitmekordselt alla. Kui piirang oleks, oletame, et 10 miljonit eurot ehk pool Reali praegusest palgafondist, siirduks veelgi enam tippmängijaid NBA-sse. Euroliiga huvides see kindlasti poleks.

Üks võimalus oleks kehtestada palgalimiidile alampiir nagu NBA-s (seal on piir 90 protsenti). Aga kui Euroliiga ei hakka vaesemaid klubisid jõuliselt doteerima, on ka see ebareaalne. Kuskohast Euroliiga need kümned miljonid leiab? Vaevalt, et Dubai šeikide väidetav 60 miljoniline rahasüst selleks mõeldud on.

Kaljurand: Jah. Ma pole kunagi saanud aru ega ei hakka aru saama sellest, miks me oleme Euroopas kokku leppinud, et tipus on need, kellel on rohkem raha. (Ääremärkus. Loodan, et lugeja annab mulle andeks, et toon siin ja edaspidi hästi palju võrdlusi NBA ja Euroopa vutiga.). Inglismaa liiga võidab sisuliselt igal aastal ülirikas Manchester City - kui ühel hooajal tuleb meistriks Leicester, siis on kõik pöördes, et muinasjutt ja jalgpall on äge. No miks ei võiks Leicesterid igal aastal olla konkurentsis? Sama kehtib ka Euroliiga kohta.

Korvpalli Euroliigas võib enam-vähem mürki võtta, et lõpuks on ikka nelja seas Barcelona, Madridi Real ja Anadolu Efes. Võiks kaks neist. Ja enne Ukraina sõda oli kindel Moskva armeeklubi koht finaalturniiril. Ja samal ajal näiteks Hispaania klubid toodavad räiget miinust ja nutavad ajakirjanduses, et elu on väga raske. Täielik totrus. Mind natuke häirib, et Euroopa klubispordist on väga vähe tarkuse mõõdet. Žalgiris võib teha ühel hooajal suurepärased ostud ja olla targim klubi, aga tõenäoliselt jääb sellest ikka Barcelona finantsimuskli vastu väheks. Samal ajal võib NBA-s laias laastus iga sats jõuda paari aastaga meistriks (Ääremärkus. Kui sa pole just Sacramento Kings. Siis sa oled neetud aegade lõpuni.). Ja kõik ookeanitagused klubid on samal ajal kasumlikud. Kuna suurem osa meeskondi ei saa Euroliigast välja kukkuda, siis ma ei näe ühtegi põhjust, miks ei peaks sarjas olema mingis vormis palgapiiranguid-