Harjumaal Ravila külas sündinud Vello Vaaderpass, kes läbi üldise tehnikahuvi jõudis mootorrattaspordi juurde, sai oma esimesed õpetussõnad mootorrattaspordist legendaarsetelt endistelt sõitjatelt ja treeneritelt Johannes Tomsonilt ja Richard Laurilt, vahendab Eesti Mootorrattaspordi Föderatsioon.

1949. aastal hakkas Vaaderpass töö kõrvalt käima motoklubis mootorratturite kursustel. Tema esimeseks mootorrattaks oli vana IŽ-350, mille sai motoklubist ning mille ise üksipulgi lahti võttis ja kokku pani. „See ei vedanud mind iial alt,“ on ta ühes intervjuus öelnud.

Esimesel motovõistlusel osales Vaaderpass 1950. aastal Võrus, kuid võidusõit jäi üpris lühikeseks, kuna mõnisada meetrit pärast starti kanarbikus peitunud känd lennutas selle otsa kihutanud verinoore võidusõitja kõrgele taevasse ja rattaga polnud pärast õnnetust enam võimalik edasi sõita. Juba järgmisel aastal tuli Vaaderpass aga 350stel mootorratastel Pirital toimunud Eesti krossimeistrivõistlustel teiseks.

Vaaderpass tegeles nii motokrossi, ringraja- kui hipodroomisõiduga. Ta tuli 1963. a motokrossis 350 cm3 külgvankriga mootorrataste klassis korvisõitja Jaan Tulikuga Nõukogude Liidu meistriks ja 1959 võitis meistrivõistlustel 500 cm3 klassis pronksi. Oli 1956 aastal Leningradi rahvusvahelistel võistlustel teine, mida pidas enda parimaks saavutuseks.

Võitis 1963 Nõukogude Liidu ringrajasõidu meistrivõistlustel pronksi (350 cm3 A klassis). Oli 1952–66 ringrajasõidus ning moto- ja talimotokrossis 12-kordne Eesti meister (350 cm3, 350 cm3 A ja 350 cm3 külgvankriga mootorrattad). Meistersportlane (1953).

Võistlemise kõrvalt treenis Vaaderpass ka ise noori motosportlasi. Lisaks mootorratastele proovis ta võidu kihutada ka vormelitel. Motopisikuga nakatus terve Vaaderpasside suguvõsa. Neist Vello poeg Ivar Vaaderpass on kahekordne Nõukogude Liidu motokrossi meistrivõistluste külgvankrite klassi hõbe ja kahekordne pronks.


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid