KUULA | „Matšpall“. Ettevõtja ja tennisefänn Raimo Kägu: mida kehvem iseloom, seda parem tennisist
(19)
„Matšpalli“ podcast seikleb vahelduseks jälle ajalooradadel. Hüppame ajas paarkümmend aastat tagasi, kus ühel hetkel hakkas Eestis tenniseväljakuid ja -halle kerkima nagu seeni pärast vihma. Saates on üks selle nähtuse peasüüdlastest, ettevõtja Raimo Kägu.
Kuigi Eesti spordi biograafilises leksikonis Kägust kui tenniseinimesest ridagi kirjas pole, on tema panus Eesti tennisesse olnud märkimisväärselt suur. Pedas kehakultuuriteaduskonnas Evald Kree käe all tenniseõpetust saanud, kuid toona mitte veel mängust vaimustunud Kägu nakatus tennisepisikuga lõplikult 1990-ndatel Madeira saarel Raivo Sündema ja Enn Veskimägiga kollast palli toksides.
„Sealt koju tulles ostsin reketi ja ketsid,“ meenutab Kägu aastakümneid hiljem.
Saates meenutab Kägu: „Kreelt arvetuse saamiseks tuli vastu seina lüüa kümme korda taga- ja kümme korda eeskätt. Kuna ma olin võrkpallur, siis reket oli mulle raske, ja ranne kohe kannatas, ega ma väga tennist ei armastanud... Hiljem sattusin kunagi Madeira saarele, kus olid Raivo Sündema ja Enn Veskimägi. Ühel hetkel hakkasime mängima. Ja kui ma sealt tagasi tulin - töötasin toona Pirita purjespordikeskuses - siis oli seal üks hall vaba, kust olid just kergejõustiklased välja kolinud. Mõtlesin, et sinna võiks ehitada tenniseplatsid.“
Värske tennisehalli mängijatega täitmine läks alguses vaevaliselt, kuid mitte seepärast, et tennisesõpru poleks pealinna jagunud...
„Tol ajal oli Tallinnas ainult Põhjakotka väljakud, kaks platsi Kadriorus ja vist mingi imelik hall oli ka Nõmmel. Suure kiiruga tegime neli platsi. Neid platse tahtis saada rendile tenniseliit, aga seda nad ei saanud, ning olid siis väga pahased. Toimetasin seal ise oma tööka kollektiiviga. Isegi treenerid ei tulnud saali. Esimene treener, kes tuli, oli Alti Vahkal. Pani kuulutuse lehte ja hakkas kutsuma lapsi treeningule. Konflikt oli algul kõva.“
Iga päev käis Pärnu hallis harjutamas üks Kaia-nimeline naisterahvas Haapsalust, ülejäänud treenereid saali ei lubatud.
„Sama lugu juhtus ka Pärnus, kui seal halli püsti panime. Kohalikud ütlesid, et kui sa meile halli rendile ei anna, siis me mängima ei tule. Talv otsa oli hall püsti, aga mängijaid ei olnud. Iga päev käis harjutamas üks Kaia-nimeline naisterahvas Haapsalust, ülejäänud treenereid saali ei lubatud. Nii karm oli tol ajal see tennisevärk!“
Lugusid, millest võinuks podcastile pealkirja võtta, jagub saatesse hulgim. Näiteks kahetseb Kägu, et tal jäi omal ajal tennise juurde meelitamata üks andekas Saaremaa võrkpallur, kellest tema hinnangul võinuks tulla TOP 100 mängija. Meenutatakse ka legendaarset Angerja tenniseturniiri, mis tänavu tähistas juba 25. sünnipäeva ning arutletakse Eesti spordi rahastamise ja inimeste vähese liikumise teemal.
