Läbi ja lõhki Võrumaa mehena jõudis Raivo Jeenas lapsepõlves elada mitmetes eri kohtades. „Meiereis töötava isa tõttu kolis meie pere pidevalt ühest kohast teise,“ kõneleb juubilar ja lisab loetelu kohtadest, kus ta põlvepikkusena elada jõudis – Sangaste, Mõniste, Osula, Rõuge, isegi Suure-Jaani. Kuni Võruni välja.

Esimese tutvuse võrkpalliga tegi aktiivne maapoiss 5. klassis Osulas. „Isa tegi tagaõuele minule ja teistele külapoistele oma võrkpalliväljaku, ostis pallid ka. Miks ta seda tegi, jäigi mul kahjuks küsimata,“ meenutab Raivo Jeenas, kelle spordiarmastusele puhus tuult purjedesse ka kooli kehalise kasvatuse õpetaja Vello Elerand. „Ta pani meid kõiki sportima,“ kiidab teenekas treener kohalikku maa soola.

Jeenase võrkpalliharrastus muutus aktiivsemaks Rõuge päevil 7. klassis õppides, kui ta – küllap ka kohaliku spordientusiasti Karin Laine innustamisel – hakkas sõitma Võrru võrkpallimaestro Jaan Gutmanni ja tema abilise Heino Soome treeningutele.

Palliplatsil nutika ründajana tegutsenud juubilar jäi vabariiklikul areenil silma ka Tallinna Kalevit juhendanud Ivan Dratšovile, kes kutsus noore mängumehe – kelle suhtumine ja olek talle meeldis – koondise laagritesse. Ajalooallikaid uskudes kuulus Raivo Jeenas aastatel 1971-72 Eesti koondisse.

Jätkas Gutmanni sisse tallatud rada

Mängijakarjäär sai aga peagi kriipsu alla, sest Tartu Riikliku Ülikooli lõpus kutsus seesama Jaan Gutmann värske treener-pedagoogi Võrru. Tüdrukuid treenima. Kolm aastat varem oli Gutmann poisse juhendama meelitanud teise noore talendi Aksel Saali, nüüd vajas täiendamist ka tüdrukute sektsioon.

Võru legendaarne treeneritandem Saal – Jeenas oli sündinud. Teineteist innustades tõstsid nad aastate jooksul Võru üheks vabariigi juhtivaks võrkpallilinnaks.

Tõsi, korra olid mõlemad mehed arutanud omavahel ka võimalust, et äkki jätkaks Saal tüdrukute ja Jeenas poistega, ent see jäi vaid suujoojaks. Miks valis nõudlik ja pedantne Gutmann oma järglaseks just Jeenase? „Olen elu aeg hästi läbi saanud laste, inimeste ja koertega,“ ütleb päevakangelane muheledes, andes mõista, et küllap seda tajus ka toona spordikooli õppealajuhatajana töötanud Gutmann.

Rõõm noore spetsialisti Võrru naasmisest oli lausa nii suur, et kaaslinlased, mõni aasta nooremad suusapoisid Mati Alaver ja Arne Sirel, ütlesid Jeenase sõnul toonasele spordikooli direktorile Harri Neemile nalja ja uhkusega pooleks, et „vaata mis mehe me Võrru tõime.“

Sealt algas tänaseks pea poolsada aastat kestnud teekond Võru tütarlaste võrkpalli arendajana. „Mul oli hea jätkata Gutmanni poolt sisse tallatud rada,“ ütleb ta täna tagasihoidlikult.

On unikaalne fakt, et Raivo Jeenase käe all on Võru naiste esindusvõistkond 49 aastat järjest osalenud Eesti meistrivõistlustel. Enamuses meistriliigas, vaid mõned hooajad esiliigas. Austustvääriv saavutus, kas pole?

Ka Eesti noorte meistrivõistlustelt on juubilarile ette näidata kümmekond meistritiitlit. Kümmekond? „Olen väga kehv statistik, täpset numbrit ei mäleta,“ ütleb ta endale omase huumorisoonega.

„Võidurõõm on ääretult äge asi“

Nende peaaegu poolesaja treeneriaasta jooksul on aukartustäratav hulk Raivo Jeenase õpilasi jõudnud välja Eesti koondisse, vabariigi tippu. „Kersti Leok, Ela Lillemaa, Kadri Vili-Määttä, Evely Heliste, Aiki Lai, õed Hollased,“ loetleb ta oma mängijatekee säravamaid pärleid.

Aastatel 1992-99 töötas Raivo Jeenas ka Anu Karavajeva kõrval Eesti koondnaiskonna teise treenerina, samas rollis oli ta ka Andres Skuini juures noortekoondises. „Minu tugevaim külg ongi olla teine treener, see roll on üpris oluline. Marssalikeppi ei ole mul kunagi seljakotis olnud.“

Oma treenerikarjääri suurimaks mõjutajaks peab ta aga legendaarset Peterburi Avtomobilisti juhendajat, sageli Võrus laagrites ja turniiridel viibinud Vjatšeslav Platonovit.

„Platonovi seltskonnas olid põhiliselt meeste treenerid, mind võeti sinna kalamehena,“ naljatab ta ise ja tunnistab, et õngevetel aja veetmine on siiamaani suurepärane vahend stressi leevendamiseks. „Viimasel ajal olen selles osas rohkem teoreetik,“ ütleb ta ja tunnistab kalamehejuttudesse laskumata, et Peipsist püütud rekordhavi kaalus lausa 9,5 kilogrammi!

Võrkpall on juubilarile olnud terve elu suurte emotsioonide ja vägevate tunnete allikas. „Võidurõõm – see on ikka üüratult äge asi. Ja see adrenaliin, mida treeneritööst saan….,“ jätab ta lause pooleli.

Muidugi ei saaks juubilari tänastest saavutustes rääkida ilma „koduvõistkonna“ toetuseta. Ülikoolist leitud abikaasa Reet on toiminud nii – huumoriga pooleks – koduseinte vahel kui ka võrkpalliplatsidel kohtunik-sekretärina, toetades kõiges Raivo ettevõtmisi. Selle tähtsust rõhutab juubilar ise mitmel korral.

Kändudest ei ole kaugele kukkunud ka pere käbid – lapsed Kristi, Kati ja Priit on olnud Eesti noortemeistri tasemel võrkpallurid ning jälgivad ala arenguid tänaseni suure huviga.

„Edasi võtan aasta korraga“

Siiamaani Võrus aktiivselt treeneritööd tegev juubilar tunnistab, et vabal ajal meeldib talle lisaks kalapüügile lihtsalt sporti jälgida. „See on mu hobi.“

Küllap on paljud teda ka vabariigi noortevõistlustel näinud mängusaalis mobiiltelefon käes, Ott Tänaku rallisõitudele kaasa elamas.

Ka kiiruses – nagu võrkpalliski – on tema jaoks midagi, mis adrenaliini verre pumpab. „Väiksena käisin vanematega Tallinnas Pirita ringrajal Kalevi suursõite vaatamas, istusin seal raja ääres tundide kaupa, isegi jäätist ei olnud aega osta.“

Raivo Jeenas tunnistab, et poole sajandi jooksul väikelinna võrkpallielu kujundamises on olnud oma veetlus ja võlu. „Ühe koha peal olek on tähtis. Olen ikka tahtnud, et elu väikelinnas oleks noortele huvitav.“

Ja teekond jätkub. Tõsi, väikse lisaklausliga. „Võtan aasta korraga, olen oma noorele kolleegile Triin Ojasoole öelnud, et kui vaja, toimetan edasi.“

Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid