„Lõpuks oli suitsiid ainus asi, millest ma mõtlesin,“ tunnistab kahekordne Eesti meister, peaaegu kogu elu tennist mänginud Katriin Saar. Noor sportlane jõudis abini napilt enne, kui oleks olnud liiga hilja.
Täiendatud 10.09.2023: Lugu pälvis suitsiidiennetuspäeval sotsiaalministeeriumilt ja Eesti noorte ajakirjanike seltsilt Papageno konkursil esimese koha. Papageno preemia loodi eesmärgiga tunnustada ajakirjanikke, kes on läbi oma töö andnud panuse suitsiidiennetusse ja Papageno efekti levimisele Eesti meediamaastikul.
„Mäletan pettumust, kui ärkasin hommikul üles. Mäletan kurbust, et ei sattunud autoavariisse. See kestis aastaid ja ma arvasin, et need tunded on normaalsed, olin neid ju nii kaua tundunud. Kuid alles hetkel, kui olin ohtlikult lähedal endalt elu võtmisele, mõistsin, et vajan abi. Õnneks sain ma seda tänu inimestele, kes on mu ümber. Kuid mida see mu tennisekarjäärile tähendas?“
Mõni nädal enne hiljuti Tallinnas toimunud WTA tenniseturniiri algust ilmus spordiriiete kaubamärgi i feel it. you? veebilehele kahekordse Eesti meistri, kolmel korral Eesti Fed Cupi naiskonda valitud ning lõppenud Tallinn Openilgi kvalifikatsioonis osalenud Katriin Saare (20) sulest ingliskeelne jutustus, mis heitis valgust ühe andeka ja lootustandvaks peetud sportlase tegelikku ellu. Sellesse ellu, mida peitis noor naine aastaid enda sees, lähedastele ja tulemuste üha silmapaistvamaks muutudes ka avalikkusele ette manatud rõõmsa näo taga.
„Mõistsin, et tennis on minu depressiooni põhjus. Ma ei mänginud enam enda jaoks ega enda pärast. Tundsin, et võlgnen selle oma vanematele, oma treeneritele ja sponsoritele, kes kõik olid minusse juba nii palju panustanud. Teadsin, et pean tennisega lõpetama, muidu ma ellu ei jää, seda kõige otsesemas mõttes,“ kirjutab ta selles essees.
Pärast 2017. aastal maineka USA noorteturniiri Orange Bowli võitmist, debüüti Fed Cupil ja kahte järjestikust Eesti meistritiitlit 2018. ja 2019. aastal hüppas Saar ühest vigastuspausist teise, kuni ilmus lõpuks jõuliselt pildile tagasi 2020. aasta sügisel, hakates koostööd tegema Maria Šarapova ekstreenerina tuntud Thomas Högstedtiga ning kolides elama ja treenima Barcelona tenniseakadeemiasse. Nimekas rootslane ennustas leheveergudel Saarele suurt tulevikku, kuid lõpuks polnud Saarest enam midagi kuulda. Vähesed teadsid, et sama aasta lõpus tegi Saar tennisega päeva pealt lõpparve, olles sealsamas akadeemias viibides olnud väga lähedal enesetapule. Enne valmis mõeldud plaanile käigu sisse andmist helistas Katriin koju emale, kes teadis õnneks, kuidas käituda. Järgmiseks päevaks olid lennupiletid ostetud ja „suur tulevik“ jäi sinnapaika. Algas hoopis raske paranemistee, mille lõppu jõudnuna on Saar valmis jagama oma kogemust ka teistega, kellele sellest abi võiks olla.
Katriin veedab nüüd taas arvestatava osa oma ajast tenniseplatsil, kuid kuulab palju rohkem oma keha ja teab, et tennis ei ole kogu elu.
„Minult küsiti intervjuudes tihti, mis mu unistus on, kuhu ma jõuda tahan. Ma ei tahtnud sel hetkel kuhugi jõuda! Mul polnud unistusi, tahtsin vaid, et mind rahule jäetaks. Igapäevaelu oli piin. Nüüd on olukord aga muutunud. Mul on tekkinud uuesti tulevikulootus ja mõistan, et elus on palju rohkemat kui lihtsalt tennis,“ räägib Saar LP-le antud intervjuus, mis võiks anda jõudu neile sportlastele ja üldse kõigile inimestele, kes on samuti uduse kardina taha vajunud ega näe elul enam mõtet, või aidata neil tunda ära hetke, kui see võib juhtuma hakata.
Katriin, miks sa oled nõus oma lugu laiema publikuga jagama?
Ma ei ole seda kunagi otseselt varjanud. Kui ma hakkasin oma psühholoogiga koostööd tegema, siis lubasin endale, et kui küsitakse, kuidas mul läheb, siis ma ei valeta enam. Ma ei häbene seda, sellepärast võingi nii avalikult oma kogemusest rääkida, lootes et minu lugu võib ka teisi aidata. Depressioon on kohutav haigus, mis röövib inimeselt lootuse tuleviku suhtes – usu mind, ma tean! Kuid ehk annab mu jutt natukenegi lootust, et sellest on võimalik üle saada.
Mis sa arvad, kui paljud tennisemängijad, kes on nagu sinagi sünnist saati tennise sees elanud, võivad veel midagi sellist tunda?
Kujutan ette, et paljud. Sport on karm: sa pühendad terve oma elu ühele asjale, ja kui sul ei tule neid tulemusi, mida soovid, siis muidugi murrab see inimese maha. Rääkides spetsiifiliselt tennisest, siis teame, kui suur konkurents seal on. Pole väga raske hakata end liigselt teistega võrdlema ja endas vigu otsima. Ja kuna sportlased on ka avaliku elu tegelased, siis peavad nad olema valmis selleks, et saavad kriitikat kõigi käest.
Lõik veebis ilmunud esseest: „Võitsin 15-aastaselt kuni 16-aastaste tüdrukute Orange Bowli ja võistlesin oma esimesel Fed Cupil kohe peale seda. Mu enesekindlus kasvas iga mänguga. Kuigi see kõik nägi väljastpoolt vaadates ilus välja, läks mu vaimne tervis halvemaks. Sel ajal ma seda ei mõistnud, kuid täna tagasi vaadates on mulle täiesti selge, et töötasin üle. Mul oli kaks-kolm treeningut päevas, samal ajal käisin ka koolis. Olen perfektsionist, seega pidin saama nii tennise kui ka kooliga suurepäraselt hakkama. Andsin endast kõik. Ma ei käinud pidudel, mul ei olnud üldse mingisugust sotsiaalelu. Ei oleks jõudnudki... Isegi kui mul oli vaba aega, olin liiga kurnatud, et üldse midagi teha.“
Kui lihtne või raske on tennisemaailmas üldse kellegi poole pöörduda? Kui palju on sulle endale väljapääse pakutud – et sa tead, mida homme teed, et sellest välja tulla? Või vajab see pigem nuputamist?
Värskelt toimunud WTA turniir avardas mu vaadet selles mõttes, millised võimalused on sel tasemel mängijatele loodud. WTA tuuri üks füsioterapeute Nicky Dunn tutvustas mulle, kuidas neil asjad käivad. Neil on kõik olemas: psühholoogid, nõustamised, isegi dermatoloog… Mulle öeldi, et nad on ka ööpäev läbi kättesaadavad. Oli näha, et nad tõesti hoolitsevad oma mängijate eest. Aga see on ainult siis, kui jõuad tippu. Mul on olnud võimalik ainult ühel WTA turniiril osaleda. Ma ei tea, kuidas asjad tegelikult on. See võis lihtsalt jätta väga suurepärase mulje.
Aga sina tiirlesid ikkagi madalamal tasemel, ITF-i karussellis.
Jah, seal ei ole niimoodi. ITF-i turniiridel ei räägita vaimsest poolest. Hea, kui seal normaalne füsioterapeutki on. Mul on vedanud, et ma olen eestlane. Mu vanemad teadsid, kust abi otsida. Mina ei kirjutanud esimesena psühholoogile, vaid seda tegi mu ema. Kohtusin akadeemias olles ühe Indiast pärit tüdrukuga. Meie tervishoiusüsteem on sealsega võrreldes ikka teine maailm. Neist asjadest ei räägitagi paljudes riikides. Sa ei pruugigi teada, kuhu pöörduda.
Kui suure osa ajast tundsid sa, kasvõi akadeemias olles, et su ümber on tennise mõistes tugivõrgustik, ja kui palju sa tundsid, et tegelikult oled üksi?
Minu puhul polnud üksildus otseselt probleem. See on juba mu isiksuses kinni: saan väga vabalt inimestega suhelda ja olen üpris avatud. Akadeemias olles tekkis mul kohe side inimestega, kellel olid sarnased mured, ja meie omavaheline arusaam aitas üksildust leevendada.
Aga ometi sellest ei piisanud.
Jah. Kohe kui omapead jäin, oli mu pea kohutavatest mõtetest tulvil. Seda siis nii väljaku kõrval kui ka mängides. Naljakas mõelda, et isegi kui jagasin väljakut oma vastasega, siis olin enda kõige suurem vaenlane.
Lõik esseest: „2020. aasta novembris, peale seda kui ma ei suutnud mõtet endale haiget tegemisest peast pühkida, diagnoositi mul depressioon. Raske on panna sõrme peale täpselt sellele hetkele, kui esimesed depressiooni tunnused end ilmutama hakkasid, kuid lugedes oma vanu päevikud, olen juba umbes 14-aastaselt kirjutanud õudust tekitavaid mõtteid. Lehekülgede kaupa endas kahtlemist ja mõistmatust, miks ma tunnen end nii, nagu tunnen.“
Ega sa sellest ringist vist muidu välja poleks saanud, kui poleks ise abi otsinud? Või kas oli sel teekonnal keegi, kes nägi, mis toimus, ja püüdis sulle appi tulla?
(Mõtleb pikalt.) See on väga hea küsimus. Kui ma nüüd aus olen, siis ilmselt keegi ei osanud aimatagi, et midagi võis nii valesti olla. Tundub, et olin hea näitleja. Ma ei tahtnud panna oma lähedasi enda pärast muretsema. Alles siis, kui juba ravisin oma depressiooni korralikult, mainis mu õde: „Tagasi vaadates oli tõesti midagi näha. Sa magasid kogu aeg.“ See oligi üks väheseid asju, mida teha tahtsin. See oli kõige lähedasem olek surmale: ei pidanud midagi tegema ega tundma. Isegi mu pidevad õudusunenäod ei häirinud mind, sest nägin seda, mida ihaldasin, ehk surma.
„Magamine oli üks väheseid asju, mida teha tahtsin. See oli kõige lähedasem olek surmale: ei pidanud midagi tegema ega tundma.“
Mu lähedased tundsid muret selle pärast, kui palju mul vigastusi oli, kuid alles hiljem oleme aru saanud, et mu vaimne tervis võis selles väga suurt rolli mängida. Kui mul oli juba depressioon diagnoositud, läksin ma mingi järjekordse selja- või jalaprobleemiga [füsioterapeut] Lauri Rannama juurde. Tema mainis mulle esimest korda, et „kui sa pole vaimselt terve, võib see välja lüüa ka su keha peal“. Ta arvas, et mul võiski olla teistega võrreldes rohkem vigastusi just vaimsete pingete tõttu. Alates ajast, kui olen end mentaalselt paremini tundud, ei olegi mul väga palju vigastusi olnud. See ei tähenda, et mul üldse vigastusi ei oleks, kuid sellegipoolest on vahe märgatav. Asi võib olla ka selles, et olen lihtsalt lahkem enda vastu ja olen õppinud oma keha paremini kuulama.
Kui suurt kokkuvõtmist nõudis see, et sa otsisid lõpuks abi ja tunnistasid enda ümber olevatele inimestele, et nüüd on jamasti, kohe väga jamasti? Ei olnud ju nii, et su näpp libises ise telefonile, et emale seda saatuslikku kõnet teha?
Kui nüüd väga aus olla, siis ega ma väga hästi ei mäletagi, mis mul peast läbi käis. Kõik need viimased nädalad seal akadeemias olles, kui mu depressioon oli kõige hullem, on justkui must auk mu jaoks. Olen üritanud unustada, kuidas end tundsin, sest ma ei taha seda enam mitte kunagi uuesti kogeda. Mäletan kõigest seda, et nutsin palju, ja imekombel süütunnet. Mul olid ju peaaegu ideaalsed tingimused, et oma tennisekarjääris uuele tasemele jõuda, oli maailma parim treener koos heade treeningutingimustega. Kõrvalt vaadates oli mu elu justkui paika loksunud. Kuid nüüd olen mina ise see, kes kõik oma raske töö pooleli jätab. Ja mitte ainult enda töö, vaid ka mu lähedaste, treenerite ja sponsorite panused lähevad raisku. Lihtne see ei olnud. Sel hetkel ilmselt arvasingi, et mul muud väärtust peale tennisistiks olemise polegi.
Kas oli ka mingi variant, et sa ei helista? Kas sa kaalusid seda?
(Võtab aega end koguda, ohkab, hingab sügavalt – G. L.)
Kui sa poleks seda kõnet teinud, siis me ei räägiks, eks.
Jah. Tundsin end lõksus olevat. Olin seest tühi, kuid mul oli suur koorem kanda. Lõpuks oli suitsiid ainus asi, millest mõtlesin. Nägin lihtsat lahendust probleemile, mis oli mind justkui terve igaviku kimbutanud. Ma ei oska öelda, mis mind tol õhtul peatas. Ma arvan, et mul läks lihtsalt õnneks.
„Lõpuks oli suitsiid ainus asi, millest mõtlesin.“
Millal sa esimest korda aru said, et asi kisub rappa, et midagi on jamasti. Kuidas ära tunda, et läheb n-ö lappesse?
Esimesed depressiooni ilmingud olid mul 13-aastaselt. Tean seda vaid sellepärast, et olen oma mõtted päevikutesse kirja pannud. Kurb on lugeda, et 13-aastasel puudub elutahe.
Aga sa ei tegelenud sellega üldse?
No siis sulle räägitakse, et sul on lihtsalt puberteet. Peadki tundma suuremaid tundeid, kui oled varem tundnud. Aktsepteerisin seda, kuid mind häiris see, et need tunded polnud nelja aastaga kuhugi kadunud. Mõtlesin: „Kui kaua see puberteet kestma pidigi? Võiksin ennast juba normaalsemalt tunda.“ Ma tõesti hakkasin uskuma, et asi on lihtsalt mu isiksuses kinni või et kõik tunnevad nii nagu mina.
Hakkasin ise depressiooni kohta uurima siis, kui sain teada, et mu sõbrad ei mõtlegi nii nagu mina. Nad pole pettunud, et hommikul üles ärkasid. Nad ei taha, et nad autoavariisse satuksid või et nende lennuk alla kukuks. Nad ei näe ravimipurke ahvatlevana. Muidugi ma poleks sel ajal ise endale midagi teinud, aga ma lootsin...
... et kui juhtub, siis juhtub, eks, võtan vastu.
Jah. Ja muidugi veel lõikumine, mis on minu arvates väga huvitav fenomen.
Lõikumist ei märganud siis keegi?
Märkas. Ja väga hea, et märkas! Sel ajal kui mina end lõikusin – see oli juba hilisem faas, umbes 2021. aasta jaanuar –, siis ma ei saanud aru, miks ma seda teen. Lõikusin, aga samas katsin pikkade varrukatega ära. Aga tung lõikuda oli suur, võib isegi öelda, et kontrollimatu. Olin nõus endale ükskõik kuidas haiget tegema. Varem tegin seda kas ületreenimisega, toidu välja oksendamisega või liigse alkoholitarbimisega. Viimasena lõikumisega.
„Mu parim sõbranna oli see, kes mu haavu esimesena nägi. Ta sai mu peale vihaseks, küsides: „Kelle jaoks sa seda teed!?““
Mu parim sõbranna oli see, kes mu haavu esimesena nägi. Ta reaktsioon ei lähe mul kunagi meelest. Ta sai mu peale vihaseks, küsides: „Kelle jaoks sa seda teed!?“ Tol hetkel ma ei osanud talle vastata, ütlesin, et tundsin vaid suurt tungi seda teha. Hiljem oma käitumist analüüsides sain aga aru küll, et tegingi seda teiste jaoks. See oli mu appihüüe. Mul puudus piisav julgus ja jõud, et oma elu kõige raskem otsus – tennis maha jätta – ise vastu võtta. Ma lootsin, et kui keegi näeb neid arme mu kätel, siis see on tõestus sellest, kui kehv olukord mul on ja kui väga ma vajan abi, et keegi mind sellest august välja tõmbaks. Kuid mõistsin, et tennisega lõpparve tegemine ja üldse enda heaoluga tegelemine pole mitte kellegi teise kui mu enda kohustus.
Lõik jutustusest: „Kuigi ma olin kindel, et ei võta reketit enam kunagi kätte, siis seitse kuud hiljem hakkasin jälle tennist mängima, seekord lihtsalt oma rõõmuks sõprade ja tolleaegse poiss-sõbraga koos olles. Ja tundsin end imeliselt. Mulle hakkas meenuma, miks ma tennist üldse armastasin, ning aeglaselt, kuid kindlalt hakkasin järjest rohkem mängima. Proovisin jälle võistlemist, ning muidugi, mu tulemused ei olnud silmapaistvad, kuid ma ei hoolinud sellest. Nende seitsme kuu jooksul oli mul lõpuks aega teha seda, mida mina tahtsin. Sain olla koos lähedastega, sain keskenduda oma hobidele, lõpetasin keskkooli ja läksin ülikooli psühholoogiat õppima. Need seitse kuud muutsid minu perspektiivi elule. Tennis ei ole kogu maailm.“
Aga ometi mängid sa jälle. Mis on nüüd teisiti?
Teisiti on see, et minu vaimne ja füüsiline tervis on number üks. Saan aru, et tennis on ainult sport, ja kuigi see on üks osa minust, ei tee see minust mind. Mul on väga palju teisi häid omadusi. Tennis on lihtsalt asi, millesse ma nelja-aastaselt esimest korda trenni minnes armusin. Ja kuigi tennis on mulle palju valu tekitanud, olen väga tänulik, et mul on võimalik sellega jälle igapäevaselt tegeleda. Aga lisaks tennisele on elus nii palju rohkemat, mida mul on vaja veel avastada. Kaks aastat tagasi ma ei näinud endal tulevikku. Ei uskunud, et üldse 20-aastaseks elan. Eriti rasked olid need intervjuuküsimused...
... nagu „Kus sa näed end viie aasta pärast?“?
Just. Ja „Kus sa kümne aasta pärast oled?“.
Ma vabandan, kui mina neid küsisin!
(Naerab.) Ei ole hullu. Iseenesest väga asjakohane küsimus. Ainult et minul ei olnud siis tulevikku. Ei viie aasta ega ka nädala aja pärast. Samuti küsiti, mis mu unistus on, kuhu ma jõuda tahan. Ma ei tahtnud sel hetkel kuhugi jõuda! Mul polnud unistusi, tahtsin vaid, et mind rahule jäetaks. Igapäevaelu oli piin. Nüüd on olukord aga muutunud. Mul on tekkinud uuesti tulevikulootus ja mõistan, et elus on palju rohkemat kui lihtsalt tennis.
Võib-olla on veel vara nõuda, et sa võtaksid positsiooni, kust inimestele soovitusi anda. Aga kui sa peaksid seda siiski tegema, siis kuidas võiks sportlane tunda ära hetke, kus ta vajub kuskile, kuhu ei tohiks vajuda, ja mida siis teha?
Eks see äravajumishetke tunnetamine on väga individuaalne. Aga psühholoogiatudengina oskan öelda, et depressiooni diagnoosimiseks peavad sümptomid, nagu näiteks meeleolu langus, huvi ja elurõõmu kadumine, kestma vähemalt kaks nädalat. Kui sportlane tunneb end juba pikemat aega kehvasti, siis kindlasti tuleks sellest kellelegi rääkida – kas vanematele, sõpradele või treeneritele, kellelegi, keda ta usaldab. Või kui ta tunneb, et tal pole kedagi, kelle poole pöörduda, siis võib alati rääkida oma perearstiga või helistada abiliinidele. Peaasi et sportlane ei jääks oma murega üksi. Ainus põhjus, miks mina veel elus olen, on mu lähedased ja mu otsus küsida abi.
Kõige raskem on esimene samm, on nii?
Kindlasti. Ega edasi kergemaks ei lähe! See on pikk protsess ja nõuab tööd, kuid peaksid juba tundma uhkust, et sa üldse midagi ette võtsid. Ja pea meeles, et psühholoogi poole pöördumine ei tee sind mitte kuidagi nõrgemaks.
Mulle meenub, et tegelikult ma pöördusin umbes 17-aastaselt oma koolipsühholoogi poole murega, et mul on kogu aeg kurb olla. Kahjuks ma siis temalt väga palju abi ei saanud. Ta tahtis, et ma oma vanemad kooli tooksin, kuid ma ei julgenud. Ja kui ma ükskord niisama kooliarsti juures käisin, mainisin seda jälle.
Koolipsühholoog tahtis, et ma oma vanemad kooli tooksin, kuid ma ei julgenud.
Ehk sa tegelikult alateadlikult otsisid abi.
Tundub nii... Eks ma ikka üritasin leida vastuseid oma kümnetele küsimustele – miks ma nii kurb olen, miks ma vihkan ennast, miks ma rõõmu ei tunne ja nii edasi –, lugedes meeleoluhäirete kohta. Kui teada sain, et depressioon on haigus, mis on ravitav, andis see mulle lootust.
Kas see haigus võib iga hetk tagasi tulla, isegi kui sa tead, kuidas seda ravida?
Kindlasti. Ning tihtipeale on tagasilangus veel raskem.
Aga kui sa selle juba ühe korra ette võtad, siis päike ju paistab.
Just. Kui see uuesti tekib, siis on su sõprusringkond ja lähedased selleks paremini valmis. Kõik on teistmoodi. Ning sa ise tead, et sa oled sellest juba korra üle saanud, ja võid uuesti saada.
