Avo Keel uuel rajal ehk naisi treenimas: pisaraid on olnud, aga mitte minu süül

Hiljuti 60. juubelit tähistanud Eesti läbi aegade üks edukamaid võrkpallitreenereid Avo Keel võttis sel hooajal ette tundmatu tee, kui asus tööle Soome naiste meistriliigasse kuuluva Arctic Volley peatreenerina. Keel rääkis volley.ee-le oma esimestest kuudest Soomes – kuidas ta uues rollis kohanenud on, vestlustest psühholoogiga ja sellest, mida teha pimedatel sügisõhtutel.

Naisi juhendab kogenud treener esmakordselt ja nüüdseks on esimesed kogemused olemas, kui liigahooaeg on alanud ja viimasel nädalal teeniti kaks magusat võitu.

Rovaniemis baseeruv naiskond moodustati kahe klubi kokkuliitmisel, kui ühinesid Rovaniemi Woman Volley ning Napapiirin Palloketut ja tekkis Arctic Volley.

Uus rada meeldib Keelele väga, on huvitav ja põnev. „Jumalast normaalne on naistega töötada! Mul ju on kodus ka naiste võim olnud ja olen harjunud sellise asjaga,“ ütleb Keel talle omase huumoriga.

Ta räägib, et natuke kartis kogenud treener naiskonna koormuse doseerimist, ent seegi on läinud suurte möödalaskmisteta. „Et meil on siin selline vahva programm, mis annab väga hea ülevaate, milline iga mängija individuaalne seisukord on – ka mida ta tunneb ja mida mõtleb – siis on enamvähem. Mingi hetk läks ehk koormus natuke üle võlli, aga arvan, et laias laastus olen pihta saanud sellele poolele ka.“

Keele treenitavas naiskonnas on lisaks kohalikele ka mitu leegionäri – kolm ameeriklannat (Taylor Horsfall, Serena Bruin, Megan Vander Meer) lätlanna Paula Neciporuka ja austraallanna Kara Inskip. tegu on üsna noore naiskonnaga.

Väga rahvusvahelises seltskonnas suhtleb eestlasest peatreener inglise-soome segakeeles, ent seni on kõik asjad selgeks tehtud ja keelebarjääri taha midagi ei jää, kinnitab ta. „Kohe, kui ma tulin, siis ütlesin, et minu inglise keel on väga hea ja kui te sellest aru ei saa, on see teie mure. Natuke aega vaadati mind suu lahti, aga said huumorist aru,“ naerab ta. „Mul viskab seda segakeelt palju sisse, aga mängijad on harjunud ja tõlgivad jooksvalt, mida vaja.“

Tulemused on seni liigas kaks võitu ja üks kaotus ja tabelis ollakse viiendad. „See teine võit oli küll tore,“ sõnas Keel Soome ühe tippklubi LP Salo Viesti (kus on pallinud nii Kertu Laak kui Anu Vukicevic (end Ennok) alistamise kohta. „Võistkond on üsna noor ja tegelikult saab seda ka terve siinse liiga kohta öelda, on 2004 ja 2005 sündinud mängijaid, kes juba suurt rolli kannavad, ka mul on üks põhimängija 2005 sündinud. Üldiselt oleme me sellise hea energiaga siin mänginud, aga nüüd on haigustelaine ja ei teagi, kui palju meid nädalavahetuseks alles on,“ kirjeldab juhendaja oma naiskonda ja hetkeolukorda.

Esimest korda elus naisi treenima asudes oli kogenud juhendaja ja endise tippmängija hinges ka palju ärevust ja suur ootus, kuidas ta naiste treenerina hakkama saab ja milliste probleemidega silmitsi peab seisma. Kas teinekord päris terava keelega mehena on Keel ka mõne mängija nutma ajanud?

Meeste ja naiste erinevused

„Naised on vahel ise nutma hakanud, sest nad on nii kohusetundlikud ja pühendunud ning nad kuulavad, mida sa räägid, erinevalt meestest. Kui hästi välja ei tule, siis tulevad teinekord ka pisarad. Ehk et pisaraid on olnud, aga mitte minu süül! Ise ma kellelegi selleks põhjust andnud pole. See on juhtunud meie iganädalasel koosolekul, kus me asju pikemalt arutame ja mõni mängija pole lihtsalt oma sooritusega rahul olnud. Vot oleks meestel ka niimoodi, samapalju hoolimist, oh sa püss, kus siis võiks mängida,“ räägib juhendaja meeste ja naiste erinevustest.

„Aga mehed käivad niisama suled kohevil ringi ja paljust ei hooligi üldse. Naistel on teistmoodi ja kohusetunne niivõrd palju suurem,“ võrdleb Keel, lisades, et teeb mängijatega ses osas samuti tööd, et ebaõnnestumiste korral ei hakataks end süüdistama.

„Neid asju püüan ma maha saada ja abiks on ka psühholoogilise ettevalmistuse treener, kellega ma igal neljapäeval maha istun. Tulin selles mõttes siia puhta lehena ja ega ma ei osanud oodata, mida see pool endast kujutab. Pigem oli mul küsimus, kas sellist asja üldse on vaja. Samas teades, et kui maailma suures spordis neid kasutatakse, ju siis mingi mõte sel on. Nüüd saan küll öelda, et olen oma seni pigem neutraalset hoiakut ses osas muutnud, selle inimesega on väga huvitav vestelda ja see on omal kohal. Ta tegeleb mängijatega samamoodi ja see teema on minu jaoks päris huvitav. Mängijatele tehakse selliseid küsitlusi või teste, kus joonistuvad igaühe profiilid nende omadustega, mis annavad treeneritele palju infot. Sellised asjad on põnevad ja huvitavad. Samuti on siin ka psühholoogi silmis tähtis ikkagi tulemus, mitte niisama osavõtt või niisama pingutamine nagu ma kunagi Eestis ühel koolitusel kuulsin.“

Arctic Volley naiskonnal ja Keelel on kasutada väga mitu abilist – abitreener, statistik, massöör, ÜKE-treener, kaks veidi erineva suunitlusega füsioterapeuti, psühholoogilise ettevalmistuse treener, võistkonna asjaajaja. Lisaks on kohaliku (Põhja-Soome) spordiakadeemia poolt testirühm, kes teeb mängijatele umbes korra kuus füüsilise konditsiooni teste. See annab Keele sõnul päris hea ülevaate, mis seis on.

Ta räägib, et meeste ja naiste mängus on vahe ka füüsilistest võimekustest tulenev – naistel on vähem võimu, samas rohkem emotsiooni. „Ega naised nii kõrgele hüppa kui mehed ja nii kiiresti ei liigu, ka sidemängija võimekus võrgu kohal on teine. Aga nende detailidega harjub ja kui ma algul ei saanud aru, milline on näiteks nende jaoks normaalne bloki kõrgus, siis tänaseks on mul see teadmine olemas,“ sõnab Keel, kinnitades, et taktikalises osas peavad naised teinekord plaanidest liiga kramplikult kinni.

„Teinekord ma pean ütlema, et võib ise ka otsustada. Püüan naistele rohkem mänguolukordade lugemist ja loovust õpetada ja et minu räägitu pole absoluutne tõde, vaid minu nögemus mingites situatsioonides. Alati ei pea väljakule joonistatud ristide peal seisma,“ kirjeldab ta tööprotsessi Artctic Volleys.

Mida teha pimedatel õhtutel?

Keele elu põhjanaabrite juures möödub samas rütmis nagu varemgi – kaks trenni päevas, lisaks mängud – lihtsalt riik on teine. Vabal ajal vaatab treener palju sporti ja unistab jahil käimisest, oma otsusega on ta rahul.

„On nii huvitav ja põnev nagu ma eeldasin umbes. Ainus miinus siin olemisel on, et jahil saan vähe käia ja kuulen muudkui, kuidas Nassar (Pärnu VK mängumees Tamar Nassar-toim) käib ja kõmmutab ühisjahtides metssea põrsaid ja mina ei pääse kuskile. Aga nüüd ehk mingi nädalalõpp saan siin ka jäneste tagaajamisel osaleda,“ loodab kirglik jahimees.

Abikaasa Kai käib samuti üsna tihti külas. „Siseminister (nii kutsub Keel oma abikaasat, mitte ajada segamini poliitikutega-toim) lendab siin Eesti ja Rovaniemi vahet, umbes nädala kaupa on ta siin käinud. Et päris kurvalt üksi ei pea koguaeg olema. Ülejäänud aeg on siis kvaliteetaeg endaga, ma õpetan nüüd inimesi positiivselt mõtlema. Muidugi on tore, kui Kai siin on, aga kui ta ära läheb, siis ma ütlen endale, et nüüd algab kvaliteetaeg iseendaga, kus saad teha, mida tahad, nii tuleb suhtuda,“ naerab ta.

Hommikune trenn on naiskonnal pool üheksa ja õhtune kell neli, seega on õhtud üsna pikad. „Eks ma nokitsen vastaste mänge vaadata ja mõtlen treeningute läbiviimist jms. Telekanalite valikus on ka spordikanaleid palju, nii et igav ei hakka.“

Hoiab ka Eesti võrkpallil silma peal

Keel hoiab silma peal ka Eesti võrkpallis toimuval ja ütleb, et vaid nelja meeskonnaga liiga tundub seni üsna tasavägine. „Seal on selliseid risti-rästi tulemusi seni olnud, aga eks mingi ajaga need tulemused rahunevad maha ja eks need Tartu ja Selver/TalTech saavad olema, kes kirkamaid medaleid jagama hakkavad, Võru ilmselt on järgmine, kes neile kandadele astub ja ülejäänud pusivad tagapool,“ sõnab Keel, kes on suhelnud ka oma järeltulijaga Pärnus ehk peatreener Toomas Jasminiga. „Enne Läti mänge suhtlesin ja ütlesin, et ärge päris „pimedatena“ tagasi tulge ja saidki punktid kätte õnneks.“