43-aastane endine sidemängija kaalus lõpetamise otsust põhjalikult, ent vigastused ei olnud lõpetamise põhjuseks.

„Mingi hetk tundsin, et ei taha enam mängida. Mängimine ei tundunud ühel hetkel enam põnev ega motiveeriv ja ma ei tahtnud ses suhtes lati alt läbi minna ja kellelegi valesid lootusi tekitada. Mul peab olema mingi suurem motivaator,“ sõnas Toobal võrkpalliliidu pressiteate vahendusel.

„Selge see, et oleksin võinud veel mitu aastat nii-öelda tiksuda, vigastusest suutsin ma jalad uuesti alla saada ja selle taha mängimine ei oleks jäänud. Eelmisel aastal saadud vigastusest väljatulek oli samuti motivaator ja sellest ma suutsin ka välja tulla, aga edasi enam suurt isu polnud. Mingit vaheaastat ma ei tee, see on lõplik otsus,“ sõnas Toobal, kes oma pikale ja edukale karjäärile tagasi vaatab rahuloluga.

„Kui kuskilt mingi medal näppude vahele jääb, siis muidugi see on suur asi. Aga mängijana oli esimene suur asi üldse koondisesse saamine, see on märgilise tähtsusega, samuti välismaale mängima pääsemine. Koondise hea hoog Maailmaliigas ja Euroopa liigas jääb samuti alatiseks meelde, tööd oli palju, aga see oli ka nauditav aeg. Rannavõrkpalli EMi hõbe (mille Toobal koos Mihkel Roosmega 1998. aastal võitis - toim.) on mulle samuti väga oluline, seda ei ole väga lihtne saavutada. Pärast seda otsustasin rannas tipus lõpetada,“ naerab endine sidemängija säravale karjäärile tagasi vaadates.

„Võtaksin sportlase tee uuesti ette, kuigi mingid asjad teeksin kindlasti teisiti. Eks ma olin jäärapäine ka, mis mõjutas ka klubikarjääri ja kindlasti oli hooaegu, kus mängisin kehvemates meeskondades kui oleksin pidanud. Aga taga ma midagi ei nuta, olen oma karjääriga pigem rahul ja seda oli kindlasti rohkem, kui ma algul unistada oskasin,“ sõnas Toobal.

Spordidirektori amet tundub Toobalile paras proovikivi, kus mängijana kogunenud ideid rakendada. „Ega ma ülemäära pead ei vaevanud seda otsust tehes. Mängijana on üht-teist külge jäänud ja mul on mõtteid ja ideid, mida võiks proovida, et asjad veel paremini läheksid. Võrkpall läheb mulle siiani palju korda ja tundub ülekohtune oma kogemusi raisku lasta,“ lisas endine mängumees.

Eesti Võrkpalli Liidu tegevjuht Helen Veermäe tunneb suurt heameelt, et kogenud mängija jääb võrkpalliga seotuks. „Mul on tõesti väga hea meel, et Kert otsustas meie pakkumise vastu võtta ja jääb seeläbi Eesti võrkpalliga jätkuvalt seotuks. Tal on tipptsportlasena hindamatud kogemused ja inimesena isikuomadused, mis spordidirektori ametisse hästi sobivad. Selliseid inimesi tuleb püüda ala juures hoida ka pärast sportlaskarjääri lõppu,“ kommenteeris Veermäe.

„Esialgu on tema töös fookus noortekoondistel ja Audentese Spordigümnaasiumil, aga tööpõld on lai ja usun, et Kerdi jaoks ka väljakutseid pakkuv,“ lisas Veermäe.

Eesti koondist esindas Toobal alates 2001. aastast ja tema roll koondise edus on olnud ülisuur kõikides suurtes saavutustes alates esimesest EM-finaalturniirist kuni Euroopa liigade võitudeni. EMil on Toobal mänginud viiel korral. Lisaks on tal selja taga pikk ja edukas karjäär erinevates Euroopa liigades.

Toobal on pälvinud Eesti Vabariigi riikliku spordipreemia ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena