Imelaps Kalle Rovanperä särab vanuses, millal Ogier, Loeb ja Mäkinen olid tipust valgusaasta kaugusel

Laupäeval 22-aastaseks saanud Kalle Rovanperä tuli päev hiljem autoralli ajaloo noorimaks maailmameistriks. Delfi taasavaldab sellega seoses 2020. aasta aprillis Delfi ja Eesti Päevalehe ralliajakirjas ilmunud loo Rovanperäst.

Soomlast Kalle Rovanperät peetakse läbi aegade andekaimaks rallisõitjaks, kuid andekus on tulnud tööga.

Rovanperä on kõigest 19, kuid tal on juba taskus leping tehasetiimiga, kirjas poodiumikoht MM-rallilt – ajaloo noorimana – ja ka punktikatse võit. Rootsis jättis ta sekunditeheitluses selja taha tiimikaaslasest kuuekordse maailmameistri Sébastien Ogier’, kelle nägu ei peegeldanud finišis muud kui sügavat pettumust. Jääda alla poisikesele...

Ogier, muide, tegi 19-aastasena esimesi samme mäesuusaõpetajana, üheksa tiitliga maailma parim rallimees Sébastien Loeb tudeeris elektriinseneriks, ja Toyota meeskonna pealik, neljakordne maailmameister Tommi Mäkinen, osales esmakordselt Soome meistrivõistlustel.

Kõik need mehed said rallisõitjaks läbi elu enese, kuid Rovanperä kasvatati süstemaatiliselt võidu kihutama, või õigemini kasvas ise, nagu kinnitab ta isa Harri, kes lõi kaasa 113 MM-rallil ja võttis ühe võidu.

Internetiavarustes leiab video, kus kaheksane Kalle kihutab Toyota Starletiga nii kruusal, lumel kui ka jääl kohati suisa 150 km/h. Ent millal ohjas ta esmakordselt ralliautot ehk, kui täpsem olla, suisa võimsat WRC masinat?

Õige vastus: 2003. aasta suvel, kui poiss oli kahe ja poolene. Sõiduvahendiks legendaarne Peugeot 206 WRC. Millega Marcus Grönholm kaks MM-tiitlit ja isa Rootsis ainsa ralli võitis.

Saaks kässarit tõmmata

„Olime Päijäläs testimas autot Soome ralliks ning Kalle lunis ja lunis, et saaks samuti sõita,“ meenutas isa Harri. Välja lunis. Poiss istus süles ja keeras rooli, isa vajutas gaasi. „Hoogu oli, saime rattadki õhku. Aga eks ma aitasin ohjata. Kalle ihkas kõige enam tõmmata käsipidurit ehk kässarit, nagu ta ütles, ja kurve võtta. Tee lõpus, tagasipöördel, tõmbasimegi kässarit õige korralikult. Auto pööras kenasti, aga poiss lõi otsaesise vastu rooli ära – punane triip oli järgi. Mina olin mures, kuid Kalle teatas, et tal pole häda midagi ja andku ma minna.“

Samal aastal, pärast Austraalia rallit, ulatasid Peugeot’ tiimi mehaanikud Harri Rovanperäle ralliauto rooli, käiguvahetaja lapatsid peal ja puha, et viigu see pojale. „Poiss istus mitu nädalat järjest elutoa põrandal, rool käes ja sõitis rallit,“ meenutas isa.

Rovanperä juunior tõdes, et teda ei huvitanud lapsena – ja ei huvita praegugi – pelgalt rallimasin, vaid kõik vahendid, mis põrisevad ja liiguvad kiiresti. Või noh, kõndimisest kiiremini. „Kui käisime kodu lähedal rallipargis Toyota Starletiga kihutamas, siis sinna ja koju tagasi veeresin mopeediga. Autoga ei saanud, lube polnud.“

Rovanperä kinnitas, et tal pole ühtegi masinat ohjates olnud ebamugav tunne. „Seda seepärast, et olen aina proovinud erinevaid sõiduvahendeid,“ selgitas ta.

Aga jah, kui Kalle oli kaheksane, ostis isa talle Toyota Starleti ning tulevase staari lihvimine hakkas pihta. Sõideti palju ja kõikjal. Rovanperä meenutas, et Põhja-Soome mindi ikka kaheks nädalaks, et sealsetel lume- ja jääradadel kihutada. Tunde ja päevi.

Kalle Rovanperä: „Läti tiitlid olid toredad, kuid mitte tähtsad. See oli trenn tuleviku nimel.“

„Eks ma teda õpetasin, aga poiss õppis palju ise,“ rääkis Rovanperä seenior. „Ühel hetkel vaatan, ta pidurdab vasaku jalaga. Küsin: kust sa selle peale tulid? Ta vastas: sina ju pidurdad nii.“

Papa Rovanperä on enda sõnul poega kõigest suunanud ja proovinud talle võimalikult vähe juhiseid anda. Kui Kalle juba rallidel osalema hakkas, palus ta ühel hetkel isal suu kinni panna. „Tegime teste ja selgitasin talle ühe kurvi läbimist. See kurv läks tal nässu, ülejäänud raja sõitis puhtalt. Seepeale Kalle teatas: isa ma saan ise hakkama, sina tegele edaspidi auto tehnilise poole ja muuga,“ muigas Harri.

Isa hoidis suu lukus ka siis, kui poeg varateismelisena üheks aastaks autode vastu huvi kaotas. „Käisin mäel suusatamas ja veetsin aega sõpradega – noorte värk,“ selgitas Rovanperä. „Isa küsis vaid paaril korral, kas sõitma lähme. Ei tahtnud. Aga ühel hetkel tuli huvi tagasi ja jätkasime sealt, kus pooleli jäime.“

Harri Rovanperä kutsus ühel hetkel appi oma endise kaardilugeja Risto Pietiläineni, et too Kallele nõu annaks ja valmistaks teda ette tõsisemaks rallisõiduks.

„Nagu poeg, nõnda isa,“ sõnas Pietiläinen, võrreldes kahe mehe sõidustiili. „Mõlema märksõna on rahulikkus. Ei mingit tõmblemist ega äkilisust.

Vaatasin, ta ju alles laps...

Pietiläinen istus Kalle Rovanperä kõrval esmakordselt siis, kui too oli kümnene. „Vaatasin, ta ju alles laps. Kartsin, et Kalle ei saa kõigest aru, mida talle räägin, aga asjatu kartus – ta mõistis kõike,“ meenutas Pietiläinen. „Poiss sõitis kui mees, kindlalt, esimestest meetritest alates. Mul kui kaardilugejal polnud mingit hirmu.“

Esmalt käis töö nii, et isa kirjutas legendi, Pietiläinen istus tagaistmel, ning poeg andis teada oma arvamuse ning korrigeeris vajadusel märkmeid. Õige pea aga hakkas Kalle juba ise legendi koostama.

Metsade vahel töristades võib kasvada maailma kiireimaks sohvriks, kuid karikaid ja tiitleid jagatakse rallirajal. Kes teab, mis noorest Rovanperäst saanuks, kui ta kasvanuks mõnest teises riigis, ent tema õnneks oli ta soomlane.

Mullu küsis Eesti Päevaleht M-Spordi meeskonna omanikult Malcolm Wilsonilt: miks tuleb just Soomest sedavõrd palju noori raalisõitjaid? „Selle taga on üks mees – mänedžer Timo Jouhki,“ vastas Wilson. „Keegi teine ei investeeri niimoodi noortesse. Jouhkita poleks pooli soomlasi MM-sarjas.“

Jouhki, kes on õla alla pannud Mäkineni, Juha Kankkuneni, Harri Rovanperä, Toni Gardemeisteri, Mikko Hirvoneni, Jari-Matti Latvala ja Teemu Sunineni karjäärile, märkas Kalle Rovanperät juba siis, kui too oli kaheksane ja tegi oma esimesed sõidud. Kuus aastat hiljem löödi käed ja Jouhki asus noorest Rovanperäst tulevast maailmameistrit kasvatama.

Läti tšempionitiitlid

2014. aasta lõpus, kui Rovanperä oli 14, algas tõsine töö. Kuna Soomes peab rallisõitjal olema load, mindi starti sinna, kus säärast nõuet ei ole – Lätti. Kiiruskatsetel oli roolis Rovanperä, ülesõitudel Pietiläinen.

„Alguses Kalle pelgas, et kas ta ikka on õigel ajal õiges kohas või jääb rajal teistele jalgu. Ei jäänud!“ naeris Pietiläinen.

Kui Rovanperä 2015. aasta oktoobris Rally Latvija esiveoliste klassis kinni pani – see oli ta hooaja kolmas võit – ning Läti meistriks krooniti, oli isa sõnatu. „Citroën R2 on aeglasem auto kui konkurentidel, aga... See oli meeletu sõit. Eriti laupäeval, kui kihutati asfaldil. Kujutage ette, ta oli kokkuvõttes kolmas, eespool vaid üks N-rühma ja üks R5 auto, mõlemad nelikveolised. Tema Citroëni maksimumkiirus on kõigest 160 km/h, seega tuli kurvides aega tagasi võita. Pietiläinen kinnitas veendunult, et Citroëniga pole võimalik kiiremini sõita, kui Kalle sõitis. Ega ma tegelikult uskunud, et ta mõne ralli võidab, sest vastased olid vägevad. Arvasin, et kui tuleb viie sekka, siis on hästi. Olen sõnatu.“

Mõistagi tähendas tiitlivõit, et esiveoline auto on end ammendanud ning Gardemeisteri tallist renditi nelikveoline Škoda Fabia S2000. „See on loogiline jätk,“ tõdes isa Rovanperä. „Poisil on aeg tõsisema auto rooli istuda. Võiks öelda, et võtame nüüd jalgrattal abirattad ära.“

Järgmisel aastal oli Rovanperä Lätis ülivõimas: neli esimest ja neli teist kohta tõid ülekaaluka ja ajaloolise meistritiitli – maailmas pole üheski riigis kroonitud nii noor mees, kõigest 16-aastane, absoluutseks tšempioniks.

Vaatamata võitudele ja rallifännide imetlusele jäi poisiohtu Rovanperä kahe jalaga tugevalt maapinnale. „Läti tiitlid on toredad, kuid mitte tähtsad. Praegu käib treening tuleviku nimel,“ kuulutas ta. „Nelikveolise autoga pole keeruline kihutada – hoia sõidujoonest kinni ja küll ta läheb.“

Nagu öeldud, juhtis Rovanperä karjääri Jouhki ja leidis poisile arvukalt võimalusi võidu sõita. „Ta peab korjama kogemusi ja veel kogemusi,“ selgitas Jouhki. „Peab õppima sõitma asfaldil, parandama oskust koostada legendi ja saama aru, mida pikk rallihooaeg tähendab.“

Aasta 2017. oli õigupoolest meeletu: seitse rallit Lätis, kuus Itaalias, kaks Soomes (ametivõimud andsid talle eriloa rallidel osaleda, tuli kaks esikoha), üks San Marinos ja Eestis, lisaks MM-rallid Walesis ja Austraalias, kus ta sai kümnenda koha ja kerkis noorimaks, kes MM-sarjas punkte teeninud.

Oli selge, et nüüd tuleb asuda maailma vallutama. Rovanperäst õhkus enesekindlust. „Tunnetan kõiki autosid hästi – endal on seda keeruline öelda, aga nii räägitakse – kuid kindlasti tunnen end mugavalt igal pinnasel ja tingimustes. Vaimne pool on mul samuti korras ja lõppude lõpuks vaim otsustab, kes võidab, kes kaotab,“ sõnas ta mitte just liiga tagasihoidlikult.

Järgmine hooaeg oli eelnevast pealtnäha pisut rahulikum. Rovanperä osales WRC2 sarjas Škoda Fabia R5 autoga seitsmel MM-rallil ja vaid kahel väiksemal võidukihutamisel, kuid üks neist – Sachen-Rallye – oli märgilise tähendusega: esikoht näitas, et Rovanperä on ka asfaldil tegija.

Aastal 2019 purustas Rovanperä järjekordse rekordi. Esmalt sai temast ajaloo noorim tehasesõitja, kui Škoda sõlmis temaga lepingu osalemiseks WRC3 sarjas ning Walesi rallil krooniti soomlane selle sarja maailmameistriks – vanust oli tal seks hetkeks 19 aastat ja viis päeva. Ükski rallisõitja pole üheski sarjas nõnda noorelt planeedi tšempioniks kroonitud.

Viis testipäeva, à 300 kilomeetrit

Suurem osa Rovanperä tegelikust rügamisest jäi varju. Jouhki selgitas, et töötab noormehega süstemaatiliselt kõigis valdkondades. „Talle õpetatakse, kuidas autot arendada ja seadistada, kuidas legendi kirjutada, kuidas ühes või teises olukorras kiiresti sõita – tema sõiduõpetaja on Gardemeister. Ja veel... Minu mantra on see, et testisõite peab olema rohkem kui võidusõite. Ka ringrajasõitjad läbivad testidel ja vabatreeningutel rohkem kilomeetreid kui võistlustel. Miks rallis peab teistviisi olema?“

Rovanperä rääkis kord, et aitab Škodal teha arendusteste nii palju, kui aeg lubab, ja kirjeldas üht nädalat: „Sõitsin viis päeva järjes, iga päev 300 kilomeetrit.“ Seega ei maksa imestada, miks noor mees rallirajal sedavõrd enesekindel ja kiire on.

Isa sõnul peitub Kalle eriline andekus selles, et ta õpib meeletult kiiresti. „Mõni test, paar rallit ning ongi selge, kuidas kiirtesti sõita,“ selgitas Harri Rovanperä. „Tema kiirus on meeletu. Tegime Jyväskylä eel R5 autoga teste, suutsin kõrval istuda vaid ühe ringi, siis aitas – liiga hull kihutamine.“

Jouki nõustus Rovanperä seenioriga ning lisas, et Kalle on suurepärane kohaneja. „Anna talle ükskõik, milline sõiduvahend, ja peagi tulevad ka tulemused. Edasine sõltub sellest, kui kiirelt ta WRC autoga vajalikke kogemusi korjab.“

Enamus asjatundjad on veendunud, et Rovanperä tuleb maailmameistriks pigem varem kui hiljem. Ka Jouhkil pole selles kahtlust ning ta pani paika eesmärgi: kahe esimese WRC-aasta jooksul võidab Rovanperä esimese MM-ralli ning nelja aasta pärast võib tšempioniks kroonitud saada.

M-Spordi omanik Malcolm Wilson, kes oli valmis pakkuma Rovanperäle pikka lepingut (aga Jouhki valis hoolealusele välja Toyota), leidis samuti, et poisis on tšempioniainest, aga midagi ei juhtu enne kolme-nelja-viit aastat,“ sõnas Wilson. Seejuures arvas Wilson, et kui keegi oleks näiteks Ott Tänakusse samavõrd panustanud ja talle noorena järjepidevalt sõiduvõimalusi leidnud, võinuks eestlanegi 17-aastasena ilma teha.

Marcus Grönholm tõdes omakorda, et Rovanperä on saanud uskumatult palju võidu sõita ja seepärast küps. „Ta on talent, paganama kiire, teinekord võtab tema sõit sõnatuks. Ja seejuures on ta rahulik, raudsete närvidega. Poisist tuleb staar,“ pakkus Grönholm.

Rovanperä möönis, et arvamused tema tuleviku kohta on igati reaalsed. „Tore, kui nelja-viie aasta pärast maailmameister olen,“ sõnas ta. „Olen rallile sedavõrd palju pühendanud, et kunagi võiks midagi ka tagasi saada.“

Üllatused ei lõpe

Kui Rovanperä mullu sügisel Toyotaga lepingu sõlmis – nagu võiski arvata –, oli ta WRC autosse istumiseks valmis. Või õigemini... Äkki on arvamused, et tiitel tuleb alles veidi aja pärast, pisut tagasihoidlikud. Kaks esimest võidukihutamist meeste seas ja meeste autoga – Monte Carlos viies, Rootsis kolmas – on sujunud üle ootuste hästi.

Isa, kellele tikkus Rootsis poja punktikatse võitu vaadates pisar silma, tunnistas, et tegelikult ollakse graafikust ees. „Üllatused ei lõpe ning rekordid aina purunevad. Nüüd sai Kallest noorim, kes võitnud punktikatse ja pääsenud MM-rallil poodiumile. Arvasin, et pool aastat kulub tal WRC autoga kohanemisele, aga tühjagi.“

Ka Jouhki oli seda meelt, et Rovanperä kerkis poodiumile kiiremini, kui pidanuks. „Ühel hetkel Kalle pidigi pjedestaalile jõudma, ja ta hakkab võitmagi, sest selle nimel on tehtud kõvasti tööd. Aga et juba Rootsis, teisel rallil WRC autoga, on ta kolme seas... Seda ei uskunud. Tundub, et tema ja praeguste staaride vahe pole suur.“

Tegelikult on Rovanperäl kogemusi küll ja veel. Kui Loeb esmakordselt poodiumile jõudis, oli tal seljataga eri masinaklassides 14 MM-rallit, Rovanperäl 21. Kusjuures Loeb tegi enamiku starte esiveolise autoga, soomlasel on istumise all olnud aga alati nelikveoline R5 sõiduvahend. Ning WRC autogagi on ta kihutanud piisavalt – eks Mäkinen, oma küla mees, andis poisile Toyotat ikka testirajal ohjata, esimesed korrad siis, kui poiss oli alles 16.

Rovanperä tõmbas optimistidelt siiski hoogu maha. „Ralli on karm ala, vajab aega,“ selgitas ta. „Kui kihutasin R5 autoga, siis imestasin, kui kiirelt rivaalid sõidavad. Järgmisel aastal olin aga neist juba kiirem ainuüksi seepärast, et olin selle ralli varem läbinud. Sõidan hooaja lõpuni ja siis oskan hinnata, milline on mu kiirus WRC autoga tegelikult teistega võrreldes.“