Vara ja Uibolehe „kõrvalehüpped“. Vutijuht vahendab volle rõõme ja muresid, võrkpalliliidu turundusguru lahkab jällegi jalgpalli
Kui põhitöö tehtud, läheb võrkpalliliidu turundus- ja kommunikatsioonijuht Toomas Vara (54) telesse kommenteerima jalgpalli ning analüüsib vutti koos Kalev Kruusi ja teistega saates „Betsafe Live“. Jalgpalliliidu arendusdirektor Mihkel Uiboleht (35) võttis samal ajal jalge alla vastupidise tee: kui töökohtumised peetud ja kohustused täidetud, läks ta võrkpalli-podcast’i „Kuldne geim“ lindistusele.
Uurisime meestelt, mis käänulisi teid pidi selline omapärane „naistevahetus“ tekkis, milline on nende taust ja kummale alale süda siis rohkem lööb. Viskasime pilgu ka nii-öelda naabrimehe kapsaaeda – mis on Eesti jalgpallis ja võrkpallis hästi, mis jätab soovida.
Tõmbame kohe sissejuhatuseks sae käima – kumb ala on siis ägedam?
Toomas Vara: Ossa raisk! Arvestades, kust suurem osa mu sissetulekuid tuleb, siis tean, kuidas peaksin vastama. Tegelikult olen ikkagi peast selgelt rohkem jalgpallur kui võrkpallur. Ehkki noorena ma päriselt jalgpallitrennis käinud pole, küll aga mänginud madalamaid liigasid.
Võrkpallis olen pool aastat suisa trennis käinud. Siis ütles too Saaremaa treener, vaadates mu isa ja ema pikkust: Toomas, äkki leiad endale mingi teise spordiala? Emast ja isast kasvasin mõlemast peaaegu pea jagu pikemaks. Olengi oma suguvõsas mingi geenimutatsiooniga. Ühesõnaga, siis loobusingi, ma polnud ka väga osav. Kuna mulle meeldis väga purjetamine, siis pikalt võrkpalli taga pillima ei jäänud. Ehk taust on segane, aga jalgpallist saan pigem natuke rohkem aru kui võrkpallist.
Mihkel Uiboleht: Jalgpall on kaasahaaravam, sest territoorium on suurem. Võrkpalliväljak mahub jalgpalli karistusalasse ja ruumi jääb ülegi. Jalgpall on palju ettearvamatum ja loomingulisem, kuna kindlad asjad on vaid avavile, vaheviled ja lõpuvile.
Võrkpallis peab aga juba pärast kolme puudet midagi juhtuma, pall minema vastase poolele. Teatud mõttes on tehnilisi nüansse rohkem ja seetõttu pole alati nii kergesti hoomatav. Loomingulisus ja mastaap räägivad jalka kasuks.
Aga kuna ma olen osanud võrkpalli mängida tunduvalt paremini kui jalgpalli, siis alati on nii, et see, mida ise oskad – sel hetkel, kui oled heas vormis –, tundub eriti kaasahaarav.
Kummal väljakul ise praegu osavam oled?
TV: Täna enam ei teagi. Oma peas ja mõtetes olen jalgpalliplatsil endiselt väga osav. Vanus on aga juba selline, et sinna enam ei satu. Küll aga satun suve jooksul mõned korrad liival või murul võrkpalli mängima ja seal tundub, et vähemalt omasugustega võrreldes olen ikka väga osav (naerab – toim.).
Viis-kuus aastat pole putsasid reaalselt jalgagi pannud. Siiski, ühel Paide Linnameeskonna promoüritusel osalesin, aga kuna see video õnneks väga viraalseks ei läinud, saan endiselt väita, et olen osav ka murul.
MU: Jalgpalli olen mänginud ainult hoovijalgpalli mõistes, Tartus Tammelinnas ühe põllu peal, kuhu tänaseks on jõudnud kinnisvaraarendused. Ei olnud harv juhus, kui saime paarkümmend poissi-tüdrukut kokku, mängisime hiliste õhtutundideni ja nautisime seda väga.
Teisest klassist alates kuni peaaegu gümnaasiumi lõpuni olen käinud võrkpallitrennis. Esimesed kaheksa aastat päris usinalt, omavanuste seas olin täitsa adekvaatne, oma võistkonna kapten Tartus. Treener oli meil Alar Kaljuvee ja võistkonna nimi Võrkpalliklubi Panter. Üks mu trennikaaslastest oli Tartu Bigbanki praegune mänedžer Hendrik Rikand. Eesti meistrivõistlustel jäi meil laeks tavaliselt neljas koht, Pärnu, Rakvere ja Viljandi järel.
Aga kes võidaks, kui jalgpalliliit ja võrkpalliliit kohtuksid omavahel korvpallis?
MU: Jalgpalliliit võidaks, juba lihtsalt selle pärast, et meil on kontoris palju rohkem valikut. Skoor oleks 110 : 75.
TV: Oi, ma olen üpris kindel, et võrkpallurid võidaksid, skooriks pakuksin umbes 120 : 40. Mina, kes ma olen selline tavaline kiire äär, paneksin üksinda nelikümmend punkti. Siis on meil ju veel Rando Soome sugused mehed. Ja kui Mariel Gregor (endine Eesti korvpallikoondislane – toim.) pole oma lohega (lohesurf – toim.) kusagil Hiiumaal, siis sealt tuleb ju veel 60 punkti! Ei, siin pole varianti. Mõtlen kiirelt jalgpalliliidu kontori peale: Janno Kivisild, tema ma võtan kohe kinni, viie minutiga on tuju läinud... Sealt ei tule midagi!
Kuidas sattusid tööle jalgpalliliitu/võrkpalliliitu?
MU: Mulle on eluaeg pakkunud huvi spordiajakirjandus. Kui lapsena küsiti, kelleks saada tahan, ütlesin, et Toomas Ubaks. Juba algklassis tegin klassi ajalehte, hiljem kooli ajalehte. Aastal 2002 sattusin Eesti jalgpallikoondise ja Moldova mängule. Pärast hakkasin otsima, kust infot saada järgmiste mängude kohta. Leidsin Soccerneti portaali. Vaatasin, et mingi info oli seal olemas, mingit aga polnud. Pakkusin end vabatahtlikuna appi kirjutama. 2002–2004 kirjutasin Soccernetile ja hakkasin ka Eesti Spordilehele kirjutama.
2004. aasta suvel kutsus Aivar Pohlak mind töövestlusele ja pakkus võimalust tulla jalgpalliliitu toonase nimega infojuhiks. Sama aasta sügisel läksin 11. klassi, see töö oli kooli kõrvalt. Tehti leping ja sain omale Tartusse koju faksiaparaadi, kustkaudu toona liikus infot. Mulle tulid igasugu UEFA ja FIFA kirjad, võtsin need vastu ja koolist tulles tegin pressiteateid ja panin kodulehele uudiseid.
TV: Võrkpalliliitu kutsus mind 2014. aasta lõpus eelmine peasekretär Tarvi Pürn. Nad olid jõudnud järeldusele, et sportlikult oli tase Eestis hea, kuid jälg meedias väiksem, kui asi väärt on. Neile tundus, et võiksin olla abiks, seda natuke parandada ja töötada võrkpalli üldise kuvandiga ja turundusega. Alguses oli juttu, et vaatame pool aastat, kas mingit tolku on.
Võrkpallil oli minu jaoks seletamatul põhjusel kuvand, et see on positiivne mäng, mida mängivad toredad inimesed. Olen sellele saanud vaid kinnitust. 99 protsenti mängijatest ja alaga seotud inimestest pole peast selliseid rajud sportlased, kes on kinni mingis oma asjas, vaid ongi toredad inimesed. Tahtmata korvpalluritele liiga teha – aga kui kossumehed oleksid sama jutuga tulnud, siis poleks elu sees julgenud seda tööd vastu võtta, sest kossumehi ja -skeenet ma ei tea ja ala kuvand on agressiivsem. Mina olen selline rahulik keskealine valge heteromees.
Aga kuidas sattusid jalgpalli kommenteerima / võrkpallisaadet tegema?
TV: Olin pea kümme aastat TV3-s direktor, tol ajal algaja spordireporteri ja -kommentaatori Kalev Kruusi suur ülemus. Ühel hetkel spordijuttu ajades sai öeldud, et jalgpalli võiksin isegi kommenteerida. Oleks põnev ja tahaks proovida. Olles samal ajal „suur direktor“ ja õhtuti kommenteerida, see hästi ei sobinud.
Aastal 2009, kui töö seal direktorina otsa sai, tuletas Kalev seda meelde: nüüd on see hetk käes. Sama aasta augustis peetud inglaste Community Shield ehk superkarikas oli mu debüüt. Podcast tuli üle kümne aasta hiljem, mitu aastat enne seda tegime ka eri formaadis videosaateid. Betsafe, siis veel Triobet, arvas, et Kruus ja Vara tandemi või kaubamärgina võiks nende äri toetada.
MU: Võrkpallisaadet „Kuldne geim“ sattusin tegema nii, et olime saatejuhi Karl Rinaldoga seda lõõpimise käigus öelnud, et kuule, peaksid millalgi saatesse tulema. Käisin Saku suurhallis vaatamas kodust võrgu EMi, seal nägime ja tuli uuesti meelde. Tol hetkel ei saanud minna, aga nägime hiljem uuesti Kalevi/Cramo korvpalli Meistrite liiga mängul ja ta kutsus taas. Alguses oli juttu ühest korrast, aga kui korra olin ära käinud, kutsus järgmiseks korraks ka ja jäingi, nagu DJ-de maailmas öeldakse, residendiks ehk püsikülaliseks. Eks Karl otsis endale püsivat tuge kõrvale, üksinda on raskem mõelda ja ideid põrgatada. Ütlesin, et tulen, kui aega on. Olemegi sättinud lindistusi nii, et mulle ka sobiks, sest mul on ikkagi põhitöö ja see on puhtalt vabatahtlik tegevus või hobi.
Mis pilguga vaatab sellele alaliidu juht, kui lähed lahkama teise spordiala rõõme ja muresid?
MU: Ei tea. Me pole sellest eraldi rääkinud. Kas Aivar Pohlak üldse teab? Kindlasti. Möödaminnes mingites jutuajamistes olen maininud ja toonud näiteid, et näe, võrkpallis on niimoodi. Eks ikka on head lõõpimist. Aivariga pole rääkinud, aga jalgpallirahvas laiemalt on ikka öelnud, et kas oled nüüd võrkpalliga seotud. On küsitud, siis olen selgitanud. Osaliselt inimesed teadsid mu võrkpalli tausta, ka Aivar. Kuna tema poja Pelle naine (Marie Aasorg) on võrkpallur pikka aega olnud, siis kuidagi sealtkaudu on ka võrkpall jutuks tulnud.
TV: Volleliidu kontori poole pealt pole mitte ühtegi märkust ega kommentaari tulnud. Kahtlustan, et ei meie president (Hanno Pevkur) ega peasekretär (Helen Veermäe) ei ole neid saateid eriti vaadanud.
Kas jälgid saadet „Kuldne geim“ / „Betsafe Live“ ja mida sellest arvad?
TV: Olen kuulanud, aga mitte kõiki. Mul pole kuskile pandud kellukest, mis annaks teada, kui uus osa on välja tulnud. Kindlasti kuulan üle, kui antakse märku, et seal räägiti midagi ja äkki peaksime kusagil reageerima. Nende podcast’ide formaadi puhul on ikka nii, et inimesi kõnetab rohkem see, kui kuskil saab kriitikat ja ärapanemist teha. Arvan, et mul endal seal jalka-podcast’is on sama asi, me kiidame harvem, kui laidame, tihti jätame headest asjadest rääkimata, kuna eeldame, et publik ootab kogu aeg maailma parandamist.
MU: Üritan olla enam-vähem kursis sellega, mida eri saadetes räägitakse. Aga kuna see maht on nii suur, jalgpalli-podcast’e on Eestis üheksa, ei jõua kõiki saateid päris ära kuulata.
„Betsafe Live“ on kindla ülesehitusega saade, kus on rõhku pandud päevakajalisusele ja meelelahutuslikkusele ka kindlasti. See pole klassikaline akadeemiline podcast, seal on igaühel rollid ja otsitakse kindlasti sedagi, et teatud küsimustes oleksid saatekülalised eri seisukohtadel. Kruus ja Vara legendaarse jalgpallikommentaatorite duona toimib ka selliselt, et nad küsivad neid küsimusi. Arvan, et saade on hästi ette valmistatud, kontseptsioon on selline, et intrigeerida, inimeste meelt lahutada ja pakkuda teatud hulgal arvamusi ja informatsiooni. Kuulamise ja vaatamise numbrid, arvan, on jalgpallivaldkonnas ühed suuremad.
Mu isiklik maitse on selline, et olen pigem igavam või kuivem. Pööran vähem tähelepanu meelelahutuslikule osale ja rohkem otsin uut infot.
Läheme naabrimehe põllu juurde. Mis on Eesti jalgpalli/võrkpalli suurim tugevus?
TV: Oh, Eesti jalgpalli kõige suurem tugevus on see, et neil on palju bioloogilist massi käes ehk palju lapsi, kellega võiks tööd teha, tingivas kõneviisis. Seal kõrval tiksub kogu aeg see noortetöö teema, ei ole niisama palju korralikke noortetreenereid, kui selle massiga tegelemiseks vaja läheks. Jalgpall suudab võtta kõik väikesed lapsed ja alles siis hakkavad teised alad sealt servast noppima neid, kes mingil põhjusel üle jäävad või otsustavad teise spordiala kasuks.
MU: Mulle tundub, et võrkpalli tugevuseks on kogukond. Võrkpalliinimesi pole jalgpalli omadega võrreldes ülipalju, ja kuna see on hoomatavam suurus, siis suhtlus käib rohkem isiklikul tasandil. Ei tea, kas sõna „kokkuhoidev“ on õige. Aga ütleme, et võibolla on kohati lihtsam asju ajada. Osa teeb seda vabatahtlikkuse korras, osa poole ajaga ja need, kes teevad ka täisajaga, on ikkagi oma ala fanatid. Paljud treenerid, klubijuhid on teinud seda tööd aastakümneid, Raivo Jeenasest alustades, kes on 50 aastat treener olnud, kuni Uku Rummini, kes oli 15 aastat TTÜ mänedžer. Või Mehis Merilaine, kes on nii kaua kui mäletan, olnud Pärnus kohtunik ja rannavolle asja ajanud. Selliste tüüpide olemasolu ja ka mõju võib olla päris-päris suur.
Mis on võrkpalli/jalgpalli suurim probleem?
MU: Võibolla teatud mõttes projektipõhine mõtlemine kohati. On mõned eredad näited vastupidisest, nagu Tartu klubi, aga üldiselt mõtlevad klubid, kes tegelevad täiskasvanutega, pigem ühe hooaja perspektiivis. Et komplekteerin võistkonna järgmiseks hooajaks, kust selle raha kokku saan ja mitu võistkonda mul üldse osaleb. Ei ole ka liigade vahel tõusmise ja langemise süsteemi, seegi on natuke projektipõhisus. Panen kokku liiga üheks hooajaks ja vaatan, mis tuleb. Saan aru, et ühelt poolt on see kinni ressurssides, aga lõpuks määrab spordiala jätkusuutlikkuse pikas perspektiivis see, kas suudad üles ehitada süsteemi, mis iseennast taastoodab. Mulle tundub, et kohati on võrkpallis sellega probleeme, kuskil võib tekkida katkestus, kui üks projekt saab otsa. Näiteks projekt nimega „Saaremaa“.
TV: Valdava osa Eesti pallurite, ka tippjalgpallurite esimene puude on nagu pealelöök, tsiteerides minu sõpra Tarmo Kinki. Kuskil on meie poiste tehnika jäänud nõrgemaks, kui oleme harjunud seda maailma tippjalgpallis nägema. Aeg-ajalt on füüsis ja kõik okei, kuid tehnika on valdavalt kehvem kui kõvemates vutiriikides.
Vara küsimus Uibolehele: oletame, et Mihklil on poeg, kes on noor jalgpallur, mänginud isegi Eesti U18 koondise eest. Äsja gümnaasiumi lõpetanud pojale pakutakse Eesti Premium liiga klubist profilepingut ja samal ajal pakutakse stipendiumi õppimaks korralikus Euroopa ülikoolis. Kumba Mihkel pojale soovitaks?
Põhimõtteliselt olen vabaduse pooldaja, sellises vanuses noormees peaks saama ise otsustada. Ei tahaks sekkuda. Selles olukorras peab ära tundma, mis on hingelähedasem. Halvem, kui pärast jääb kripeldama. Päris sellises olukorras ma pole olnud, kuigi minimaalsed paralleelid olid. Ma ei mõelnudki niivõrd sellele, kui kaugele võrkpalliga jõuan, aga leidsin, et keskendun nüüd rohkem spordiajakirjandusele, mis tol hetkel järelikult rohkem meeldis.
Lihtne oleks öelda, et õppida võib alati ka hiljem. Ise lõpetasin sel aastal nii-öelda teisel katsel ajakirjanduse bakalaureuseõpingud. Euroopa ülikooli saab samuti minna hiljem, aga ennast proovida profijalgpallurina realiseerida hiljem tõenäoliselt ei saa, jääd rongist maha ja pärast enam keha ei võimalda. Esitaksin sellele noorukile sellise mõttekäigu, aga rõhutaksin, et peab ise tunnetama.
Uibolehe küsimus Varale: kes on sinu arvates Eesti parim spordi- või jalgpallikommentaator ja miks?
No kurat, see on küll lihtne: Kalevist paremat kommentaatorit ei ole. Siin pole asi selles, et oleme temaga suured semud või midagi. Mida me näeme täna hästi palju, isegi ERRis, kus on väga head mehed, no Tiislerid ja teised, et tekib kombinatsioon, kus on kaks kommentaatorit, ja tihti näen, et mitte keegi pole neile rääkinud või pole nad ise otsustada suutnud, mida need kaks kommentaatorit tegema peavad. Ja siis on meil Kalev Kruus, kes suudab üksi või kahekesi ära teha kõik maailma pallimängualad. Tempo mõttes teab, millal rääkida, teab, et ei pea kogu aeg rääkima, võib vabalt olla ka 30 sekundit vait. Teab, kuidas mängida emotsiooniga, tal on ka väga hea huumorimeel (võibolla mõne jaoks natuke onuheinolik, aga see-eest heatahtlik). Kui need kombinatsioonid kokku panna, siis on ta ikka pika puuga parim.
