„Kalev“ on linateos, mis räägib legendaarse Tallinna Kalevi korvpallimeeskonna pingelisest teekonnast laguneva Nõukogude Liidu viimastel meistrivõistlustel 1991. aastal.

Kuigi toonasel peatreeneril Jaak Salumetsal õnnestus Kalev võiduka lõpuni tüürida, siis kohati oli tema sõnul ikka asi naljast väga kaugel: „Ähvarduskirjad tekkisid siis, kui võit hakkas paistma. Parimad sõbrad hakkasid mind juba mõnitama. Ütleme nii, et see akna sisseviskamine oli kõige väiksem asi. Aga need kirjad, mida abikaasa mulle alles siis näitas, kui asi läbi oli...“ meenutas Salumets pingelist aega. „Mina võtsin asja tegelikult nii, et üritasin mõelda, mis akna katki viskamise ja kirjade taga võis olla. Selle taga oli rahvustunne. Aga loomulikult oli ka ajakirjanikke, kes töötasid teadlikult meie vastu.“

Nii Salumetsa kui ka Kuusmaa hinnangul pole aga toonase põlvkonna uhkeimaks saavutuseks mitte Nõukogude Liidu meistritiitel, vaid hoopis 1993. aasta Euroopa meistrivõistlustel saadud kuues koht.

„Seda ei olegi võimalik üle teha, sest kui me läheme aastasse 1980, siis ainult kaheksas riigis vist mängitigi korvpalli. No võibolla natuke rohkem, aga kõrgetasemelist korvpalli mängiti kaheksas riigis. Nüüd on neid riike nii palju lisandunud, et me räägime 24-st või 32-st riigist, kes oskavad korvpalli mängida,“ rääkis Kuusmaa, et toonase saavutuse kordamine saab olema küll väga keeruline, aga mitte võimatu.

„Siin kohvipaksu pealt ei oska ennustada. Aga ma arvan, et see põlvkond korvpallureid, kes on praegu üles sirgunud, teevad kõik selleks, et 2025. aasta EM-ile üldse jõuda. Ja kui sinna saadakse, siis üritatakse kindlasti tulemust paremaks teha,“ lisas Kuusmaa.

Saates räägiti ka sellest, kuidas filmitegijad pöörasid pisidetailidele väga suurt rõhku. Mängufilmis Aivar Kuusmaad kehastav Reimo Sagor tõi välja näiteks selle, et talle telliti samasugused tossud, millega Kuusmaa oli kunagi mänginud. „Esimene paar minule tellitud ketse olid tõesti need originaalid, mis Aivaril kunagi olid. Aga kui hakkasime trenne tegema ja öeldi, et pange need jalga, siis kohe esimese trenniga mängisin tallad pooleks. Eks need tossud olid seisnud 90-ndate algusest saadik, aga materjal oli läinud nii muredaks, et nendega ei õnnestunud jätkata,“ lausus Sagor.

„See oli minu jaoks täiesti uskumatu, kui need ketsid kuttidele toodi. Mõtlesin, et kust kuradi kohast need veel välja võluti,“ rääkis Kuusmaa, et ei uskunud esialgu oma silmi.

Salumetsa sõnul eristasid välismaalt ostetud jalanõud neid kõigist teistest Nõukogude Liidu klubidest. „Me olime esimene meeskond Venemaal, kes kasutasid välismaa jalanõusid. Selle jaoks tuli ka raha muretseda ja sponsor leida.“

„Jaak, ma ütlen, et eks selle nimel tuli ka nälgida,“ põikas Kuusmaa vahele. „Käisime USA-s, kus oli valida kolme söögikorra ja kahekümne dollari vahel. Me valisime raha ning käisime siis ühe dollari eest burgerit söömas. Meil oli ikkagi alates 1988. aastast see privileeg, et saime hakata sügisel Euroopas ja kevadel Ameerikas käima,“ meenutas legendaarne Eesti koondise tagamängija.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid