Turniir toimus kolmes vanusekategoorias, osales 20 võistkonda kaheksast riigist: USA-st, Rumeeniast, Türgist, Lätist, Eestist, Usbekistanist, Kasahstanist ja Kõrgõzstanist.

Delfi korrespondent Jevgeni Gribovski vestles hokiklubi „Everest“ treeneri Anatoli Dubkoviga, kes viis oma kasvandikud sellele turniirile.

Mida öelda Kõrgõzstani reisi kohta?

See on ilmselt parim reis, mis mul kunagi olnud on.

Miks on vaja minna mängima Kõrgõzstani, mitte näiteks naaberriikidesse Lätti ja Soome?

Sest naabrid Läti ja Soome suhtuvad turniiridel teistesse ükskõikselt, eriti eestlastesse. Aga kui sa tuled Kõrgõzstani, kannavad nad sind süles. See ilmneb igas väikeses asjas. Meile tuli vastu delegatsioon, telliti korralik buss, politsei sõitis ees vilkuritega. Saabusin päev varem, mulle tuli ka saatja vastu, ta oli terve turniiri kohal, iga probleem lahenes kohe.

Kuidas tekkis mõte sellele turniirile minna?

Hokimaailm on nii väike, et te isegi ei kujuta ette, kui väike. Kui oled eluaeg hokit mänginud, siis tekib palju sõpru: kellega koos mängisid, treenerid, juhtkond... Sõbrad helistasid ja pakkusid. Võtsin ühendust Kõrgõzstani jäähokiföderatsiooni asepresidendiga, arutasime temaga nüansse, ta aitas piletite ja kõigi asjadega.

Mis tasemel poisid olid?

Noh, Läti jäi kahes vanuses viimaseks. Tõenäoliselt polnud neil tugevaimad meeskonnad, kuid üldiselt on see näitaja. Treenerid sõidavad üle maailma, õpetavad lapsi, nii et lastehokis polegi nii oluline, millisest riigist sa pärit oled. Seal oli isegi meeskond Ameerikast, nad teevad koostööd, reisivad. See turniir on kestnud juba mitu aastat. Muutunud on vaid selle staatus - kui varem oli tegemist linnapea turniiriga, siis nüüd presidendi turniiriga. See tähendab, et nüüd on tegemist tipptasemel turniiriga.

Kui saladus pole, siis kui palju reis maksma läks?

Reis läks lapsele maksma 200 eurot. Aga sponsorid aitasid lapsi veidi. Vanematele - umbes 600 eurot. Lend ise on kallis, aga kohapeal on kõik odav.

Kuidas sa selle reisi jaoks meeskonna kokku panid?

Esmalt pakkusin oma Kohtla-Järve klubi kuttidele, seejärel küsisid treenerid ja andsid võimaluse teiste linnade poistele. Lõpptulemusena oli hokimängijaid Kohtla-Järvelt, Narvast, Tartust ja Tallinnast. Lastel on kosmilised muljed. Lapsed, vanemad, kõik on rõõmsad! Kõik oli suurepärane. Elasime sellises rantšos, meiega olid koos laamad, hobused, jaanalinnud... Lapsed jooksid kõigepealt hommikul loomi söötma: „Minu kits, minu jaanalind, minu hobune ...“ Mina isiklikult olin Kõrgõzstani inimestest väga üllatunud: nii lahked, nii osavõtlikud, nii vastutulelikud. Seitsme päeva jooksul pole olnud ühtegi negatiivset juhtumit.