Kaotaja: Mediolanum Forum saali ülesehitus. Teeme sel korral alustuseks ühe „kriitika-vastus“ vooru ehk vihjan Fredi kommentaarile Kristian Kullamäe videointervjuu juures. „Ajakirjanikud võiksid oma küsimused natuke paremini läbi mõelda, see tase on teil ikka kohutav. Kui midagi küsida meestelt ei oska siis hoidke oma mõtetud küsimused pigem taskus. Sa küsid mängijatelt küsimusi mida võiksid küsida abitreenerilt või peatreenerilt, või mängijatelt kes pingilt mängu jälgivad. Mis küsimus see on kirjelda natuke oma emotsiooni: Mis emotsioon saab olla peal peale sellist lõppu, nagu meelega surute meestel selle tunde veel kehvemaks, peaks see kuidagi kaasa aitama edaspidisele? Teine küsimus küsid siis niipidi mis täna puudu jäi, sa küsid igakord seda sama küsimust. Kas mängija peaks olema oma peas sellisele asjale mõelnud paar minutit peale lõpuvilet? Suuna need küsimused personalile ja treeneritele kelle töö on analüüsida ja anda hinnanguid sellistele asjadele.

Ausalt öeldes sain ise ka aru, et küsimused olid korralik lati alt minek. Hästi natuke süüdistan selles Milanos ajakirjanikele loodud tingimusi. Kuigi sportlased lähevad intervjuude andmise alasse minu ajakirjanikule mõeldud istekohast nelja meetri kauguselt, siis mixed zone'i (koht, kus tohib neilt lauseid võtta - E. K.) minekuks peab minema saali nurgast trepist üles kaks korrust kõrgemale, läbima seal pool korrust ja tulema trepist kaks korrust alla. Piltlikult teeb mängijateni jõudmiseks viie sammu asemel neid viissada. Ja kuna sportlased jalutavad sinna kohe peale lõpuvilet, siis peab liikuma sinna paar minutit enne matši lõppu. Ehk lõppeks tulevad küsimused peale kaht tundi otseblogi kütet (mis tõmbab juhtme korralikult kokku), jooksuga tulles, korralikult lõpplahendust nägemata ning siis kiirelt küsimusi genereerides, kus sul on vastas ülimalt pettunud sportlane, kes liialt rääkida ei taha. Ärge seda nüüd võtke vabanduste leidmisena, vaid pigem tausta lahti rääkimisena. Fakt on see, et pean olema edaspidi parem.