Delfi ja Eesti Päevalehe sporditoimetuse juhiks saab Gunnar Leheste

Alates 8. septembrist asub Delfi ja Eesti Päevalehe sporditoimetust juhtima Gunnar Leheste, kes on samas toimetuses töötanud reporterina 2011. aastast.

16 aastat Eesti suuremaid sporditoimetusi juhtinud Peep Pahv jätkab Ekspress Meedia erikorrespondendina, sest sügisest ootab teda kui Keila Korvpallikooli peatreenerit ees debüüthooaeg profitasemel Eesti-Läti Korvpalliliigas.

Küll jääb Pahv seotuks hittsaatega „Mehed ei nuta“, ta veab edasi autorisaadet „Ajahüpe“, asub kirjutama nn noore peatreeneri päevikut, saab endale autorikülje jne.

„Me täname Peepu iga sõna, lause ja mõtte eest. Need on muutnud ja arendanud Eesti ajakirjandust, tõenäoliselt ka Eesti sporti. Nüüd saab Peep omal nahal tunda: kas lihtsam on tipptasemel treenida või tipptasemel treenereid kritiseerida… Sellest saab igal juhul põnev ja unikaalne periood Peebu jaoks. Hoiame talle pöialt ja elame kaasa, nagu tervele Keila korvpallimeeskonnale. Õnneks meie teed ja töised tegemised Peebuga jäävad seotuks, aga seda uuel ja mõlemale poolele sobival viisil,“ sõnas Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald.

„Mul on väga hea meel hakata juhtima tiimi, milles ma ise olen alates 2011. aastast reporterina toimetanud. Tänan usalduse eest ning soovin Peebule ja Keila Korvpalliklubile kõrget lendu! Omalt poolt luban, et Delfi sporditoimetus jääb jätkuvalt Eesti parimaks sporditoimetuseks – mind ümbritsevad niisugused oma ala professionaalid, et teisiti polegi lihtsalt võimalik. Mõtteid meie tegevuste veelgi tõhusamaks ja sisu põnevamaks muutmiseks on palju. Mis siis muud, kui hakkame kuskilt otsast pihta ja vaatame, kuhu välja jõuame,“ lisas omalt poolt sporditoimetuse juhi kohale asuv Leheste.

Peep Pahv: „Kui oled olnud 29 aastat ajakirjanduses, neist viimased 16 aastat juhtinud kahte Eesti suurimat sporditoimetust, siis korraga sellest lahti lasta tekitab kummalise tunde. Kuidas siis nii, et ma ei mõtle enam sellele, mis lood lähevad homsesse lehte, kuidas kajastada järgmist suurvõistlust ja mida teha, et vanameister Martinsonil oleks jätkuvalt soovi oma kohati hulle mõtteid lugejatega jagada ja samas ka tema hullusi taltsutada?

Aga elu pakub mõnikord võimalusi, milledest loobumine oleks narr. Loobuda seepärast, et ei julge mugavaks saanud rutiinist välja astuda – et siis kunagi vanamehena heietada, et küll ma oleks teinud… Ei, see oleks selgrootu ja tontlik. Seega tuleb teha. Seda enam, et ka treeneri teed on tänaseks astutud juba pikki aastaid ning unistust – oma meeskonnaga kuhugi jõuda – kogu selle aja kuklas tiksuva mõttena endas kantud.

See otsus oli ühtviisi raske ja kerge. Raske, sest kõik muutub, kerge, sest asjad hakkasid kevadest saadik justkui iseenesest nii liikuma, et teisiti otsustada ei saanud. Ja mida see lõputu tagajärgede üle juurdlemine ikka oleks andnud? Kui on vaja, tuleb teha, küll kunagi hiljem on aega arutada.

Aga tean, et pärast kõiki neid aastaid ei suuda ja tahagi ma ennast ajakirjandusest lahti haakida. Seepärast on mul hea meel, et Urmo pakkus võimaluse, et võiksin jätkata Ekspress Meedias nii-öelda oma rubriikide ja lugudega. Olen pikki aastaid teinud kahte tööd ja tean, et ühelt asjalt teisele lülitumine aitab hoida pea puhtana. Seega näete mind ka edaspidi siin majas liikumas ja istumas.

Inimesel võib ju olla kaks (töö)armastust – ajakirjandus ja korvpall. Homme hommikul ootab juba Milano.“