Kuidas Eesti võrratust võrkpallimeeskonnast sai nelja aastaga säratu Euroopa keskmik

Ehkki võrkpallurid pääsesid seitsmendat korda EM-finaalturniirile, on koondise tase võrreldes aastatega 2015–2018 selgelt langenud. Miks?

Toona saavutati Gheorghe Crețu käe all tipptasemel mängu näidates EM-il 11. ja 13. koht ning võideti kolmel aastal järjest Euroopa liiga, maailma liiga kolmas grupp ja Kuldliiga. Napilt jäi puudu ajaloolistest verstapostidest: MM-finaalturniirist lahutas sinilõvisid kaks geimi, EM-i kaheksandikfinaalis Serbia alistamisest üksnes mõni punkt (viies geim kaotati 13 : 15), lähedal oli maailmaliigasse murdmine.

Need olid kuldajad. Viimasel kahel EM-il on võidetud kümnest mängust ainult üks, 16 sekka, kuhu aastatel 2009 ja 2011 tüüris Eesti ka Avo Keel, pole asja olnud. Toonane edu vundament – kindlad liidrid, kodumaa parimad mängijad pea alati koondises, treener, kellesse mängijad uskusid jäägitult, ühtehoidev ja kokkumänginud meeskond – on laiali vajunud. Naljaga pooleks võib öelda, et olukord on nagu Tallinna loomaaias: lõvisid näeb, aga pigem magamas või vaikselt mööda puuri ääri kõndimas, märksa harvem möirgamas. Huvitaval kombel makstakse mõneti lõivu just kuldaja võitude eest.