„Filmi kõike, mis tundub põnev!“ Eksperiment: üks päev jalgpallioperaatorina

Ilmselt ei ole Eestis mitte ühtegi jalgpallisõpra, kes poleks vaadanud koduse jalgpalli ülekandeid, mida toodab MIND Media. Kõik Soccernet.ee ja jalgpall.ee koduse vuti ülekanded on täis just nende sõrmejälgi. Ja neid ülekandeid ei ole sugugi vähe!

Artikkel ilmus esimest korda ajakirjas Jalka.

Kuigi praeguseks on see MINDi inimestele saanud rutiinseks igapäevatööks, on ühest jalgpallimängust kvaliteetse ülekande tootmine küllaltki keeruline protsess, mis nõuab omajagu nii inimressurssi, tasemel töövahendeid kui õppinud meistreid. Selleks, et nende nüanssidega ennast kurssi viia, võtan ühel hetkel ühendust MIND Media bossi Raido Sooaluga ning teen talle lihtsa ettepaneku: mis oleks, kui tuleksin teile üheks mänguks kaamerameheks?

Kirjutamise hetkel ei ole mul tegelikult eriti head aimust, kui lihtne või keeruline kaameramehe töö olla võib. Kas minu kasutamine oleks MINDile tohutult suur ettevõtmine, mis nõuaks minu välja koolitamist ja muud säärast, mis oleks ühe mängu jaoks tobedavõitu? Kas töö on sedavõrd tehniline ja keeruline, et sellest ei tuleks lihtsalt midagi välja? Kas kallist tehnikat üldse usaldatakse täieliku algaja kätte?

Märgin igaks juhuks ära, et ma ei pretendeeri põhikaamera taha, vaid oleksin hea meelega mõnes rollis, mis ülekande juures nii suure tähtsusega ei ole. „Kui mõni mäng on tellitud kahe kaameraga, siis äkki saab kuskilt mulle kolmanda kaamera leida?“ pakun välja.

Sobiva mängu kokkuleppimine osutub aga pisut keeruliseks. Kui esialgu kahtlustan, et minu õpetamine tundub liiga tülikas, siis hiljem saan telefonis teada hoopis seda, et kuna MINDil on vaja ülekandeid toota paljudelt mängudelt ja tihtipeale samal päeval mitmest Eesti otsast korraga, ei teki naljalt sellist olukorda, et mõni kaamera lihtsalt vedelema jääks. Viimaks saame mängu kokku lepitud – euromängude tõttu tavapärasest hõredamal Premium liiga nädalavahetusel kantakse Soccernet.ee eetris üle naiste meistriliiga kohtumine Tallinna Kalevi ja Viljandi Tuleviku / Suure-Jaani Unitedi ühendnaiskonna vahel. Teeme ära!

Ähvardav ilmateade

Mängueelsel õhtul ilmateadet silmitsedes tunnen, kuidas külm higi ühtäkki laupa jahutab. Keset juulikuud lubatakse just selleks ajaks 13 kraadi õhusooja ja 80-, kohati 90protsendilist vihmasaju tõenäosust. No tere, tali! Tuletan vaimusilmas meelde mälupilte kaamerameestest märtsikuistel mängudel, kui tuul, tuisk ja külmakraadid nende töötingimused ilma igasuguse liialduseta ekstreemseks muudavad. Äkki saabki tuule ja vihmaga autentsema kogemuse?

Mängupäeva hommikupoolik teeb olukorra mõnes mõttes segasemaks, sest taevas sirab päike ja sooja on 20 kraadi ringis, aga taamal ähvardavad päris suured ja tumedad pilved. Kuidas riietuda nii, et päikese käes poleks palav ja vihmasaju korral külm? Raido juhised on lihtsad: pane ennast lihtsalt niimoodi riidesse, et külm ei hakkaks, vihmakeep on vajaduse korral olemas. Lõpuks otsustan pigem mugavate dresside ja kulunud tossude kasuks. Kindla peale minek igal juhul.

Mängueelset ärevust tõmbab oluliselt maha Raido eelmise õhtu sõnum: kohal pean olema 45 minutit enne avavilet. Ju siis ei ole mulle vaja väga põhjalikku koolitusprogrammi korraldada. Hiljem saan teada, et MINDi inimesed tulevad üldjuhul kohale poolteist tundi enne avavilet, et kogu tavaar üles seada ja ülekandeks valmis panna.

Kui täpipealt 13.45 Sportland Arenal nägu näitan, ongi suurem osa ülekandeks vajalikest juhtmetest ja tehnikast kenasti üles seatud. Naiste meistriliiga ülekanded on lepingu järgi tellitud vaid ühe kaameraga, aga seekord õnnistame Kalevi ja Tuleviku matši lausa kolme kaameraga: peale põhikaamera on Raido ühe tellingu otsa üles seadnud kaugelt juhitava robotkaamera, minu kätte usaldatakse aga juhtmevaba kaamera, millega saan mängu ajal platsi ümbruses ringi käia. Robotkaamera kasutamine on sealjuures totaalne Raido isiklik initsiatiiv – ükski kokkulepe seda ei nõua, aga et ülekannet kvaliteetsemaks ja ka endale huvitavamaks teha, on ta selle üles seadnud. Fanatt missugune!

Lisaks tehnikuna tegutsevale Raidole, keda olen kommentaatorina juba aastaid tundnud, on mulle tuttav ka põhikaamera operaator Heiki Rebane – kunagi aktiivselt jalgpalli pildistanud Heiki on vahepeal fotokaamera videokaamera vastu vahetanud, tal on operaatorina paarisajamänguline kogemus ning ta asub ka mind õhinal juhendama.

Niisama lobisemiseks aega ei jää – esimese asjana surutakse mulle pihku peakomplekt, millega mängu eel ja ajal kolmekesi omavahel ühenduses saame olla. Ma ei jõua seda pähegi panna, kui juba saan kätte ka oma peamise töövahendi – paar kilo kaaluva käsikaamera. Olen mängule sõites millegipärast aimanud, et mind võidakse kasutada kaamera number kaks positsioonil (ehk põhikaamerast pisut allpool mängust action-kaadreid võtmas), kuid juhtmevaba kaamera ja sisuliselt vaba roll on veel parem uudis. Mulle antud ülesanne on sisult lihtne: filmida kõike, mis tundub põnev! Mängu eel pean lähedalt üles võtma mängijate platsilemarsi ja rivistuse, kohtumise ajal aga väljaku ääres kõike, mis silma jääb – nii olukordi platsil kui sündmuseid selle ääres. Abiks autofookus ja suuminupp.

Värisevad käed ja isiklik ruum

Ülekande algus on minule kui „vabakaameraga“ operaatorile eriti tihe, sest esimese ülesandena tuleb mul lähedalt ja käigu pealt filmida võistkondade väljamarssi ja rivistust, seejärel annab Raido mulle ülesandeks võtta mängu avaminutitel suurde plaani mõlema võistkonna pingid.

Ise ma sellest samal hetkel küll nii hästi aru ei saa, kuid hiljem ülekannet järele vaadates on näha, kuidas harjumatu ja väriseva käega filmitud debüütkaadrid näevad lausa koomilised välja – pilt loksub nagu tormisel merel! Kui mõlema naiskonna pingid suurde plaani võtan, üritan seda esmalt teha viisakalt kauguselt – Raido annab mulle kõrva aga kiirelt märku, et ma lähemale läheksin. Tagasihoidliku inimesena hakkab lausa pisut imelik ja ebamugav, sest tunnetan, et ka pingil olevad mängijad-treenerid ei ole sellise kaameratööga harjunud (tuletame meelde – naiste meistriliiga ülekanded tehakse üldjuhul vaid ühe kaameraga!). Kui Viljandi naiskonna peatreener Sergei Vassiljev ühel hetkel enda ees olevale pallitüdrukule viipab, et too vaatevälja ei segaks, saan aru, et kui juba väike laps treenerit häirib, siis mida veel üks kaamerakolakaga täiskasvanu teha võib…

Esimesed 10–15 minutit lähevad selgelt mängu sisse elamiseks ja kõigega harjumiseks. Automaatselt liigub minu kaamerasilm palli ja action’i poole, kuid tasapisi hakkan harjuma sellega, et otsin hoopis asju, mida saab näidata siis, kui mäng seisab. Raadio teel on side Raidoga kogu aeg olemas ja iga kord, kui kuulen klappidest, et minu kaamera pilt on parasjagu eetris, käib väike surin seest läbi. Ära nüüd värista!

Nojah – tagantjärele selgubki, et väristasin ikka küll. Ja kuidas veel! Aga üritage ise teisel pool väljakut toimuvat sisse suumides filmida ja kaamerat selle juures täiesti paigal hoida… Kusjuures tuult ega vihma lõpuks ei tulegi ja ilmaolud võib lugeda heaks! Õnneks teeb Raido aeg-ajalt ka kogenud Heikile märkuseid, kui midagi liialt krabiseb või kui suumimine pole piisavalt sujuv olnud. Erinevalt minust ei saa Heiki ka midagi vastu öelda, sest ülekande heli tuleb tema kaamerast. Mõtlen omaette, et Heikit ma ei kadesta – kui keegi midagi kobiseb, tahaks ju ise midagi vabanduseks vastu öelda!

Tribüünile publiku sekka

Aeg-ajalt tasub ka mängus toimuva tegevuse filmimine ära, sest minu nina all sündinud väravatest saan kohati kätte isegi täiesti arvestatavad kordused. Hoolimata sellest, et pilt käib ekraanil vinka-vonka ja aeg-ajalt jäävad mängijate jalad sootuks kaadrist välja…

Teisel poolajal pakub Raido ühtäkki välja, et võiksin minna tribüünile huvitavaid kaadreid võtma. Muidugi! Ronin poolesaja pealtvaataja sekka, teen mõne kaadri otse publiku selja tagant, nii et kaadrisse jäävad kunstiliselt näha nende siluetid. Ja jälle on mul selline tunne, et tungin lausa vägivaldselt inimeste personaalsesse ruumi – kui mul palutakse neist mõne meetri kauguselt lähikaadreid võtta! Õnneks keegi minusse halvasti ei suhtu, aga reageeringud jagunevad kolmeks – osa lehvitab rõõmsalt (teadmata, et nad ei ole sel hetkel otseülekande eetris), osa vaatab mängu kivinäoga edasi ning mõned tüdrukud panevad itsitades päikeseprillid ette.

Just ühe sellise neidude seltskonnaga saan ennast paraja pervona tunda. Publiku lähikaadrite järjekord on parasjagu nendeni jõudnud, ent kuna mängus lüüakse samal ajal värav (mina, kes ma olen väljaku poole seljaga, saan sellest alles hiljem aru!) ja ülekandes ei saa parasjagu kõrvalisi asju näidata, hoian kaamerasihikut nende poole julgelt minut aega. Mida kõike nad minust mõelda võivad…

Mängu lõpuks kolin otsajoone taha ning saan proovida ka statiivilt filmimist. Milline mugavus, milline stabiilsus, milline kindlus! Ka filmitud kaadrid on juba hoopis teise näoga, kui kaamerat ei hoia värisev käsi, vaid kindlal alusel statiiv. Korra jään oma tööga eriti rahule, kui märkan üht vastu Kalevi ründaja Emma Treibergi nägu minevat lööki, mis teistel märkamata jääb. Just Treiberg on mängija, keda saan konkurentsitult kõige rohkem suurde plaani võtta – naiste meistriliiga parim väravakütt otsustab selles matšis vastaseid viie väravaga kostitada...

Lõpuvile tuleb mingis mõttes isegi ootamatult ruttu. Ma ju alles hakkan hoogu sisse saama!