Juunis Eesti meistrivõistlustel püstitas Kleemeier uue isikliku rekordi 56,74, kuid sellest ajast saadik pole ta 57 sekundi piiri enam alistanud. Kolmapäeval jooksis ta välja aja 57,46, millega jäi poolfinaalist kaugele.

Kleemeier oli võistluse järel silmnähtavalt pettunud. „Täielik jama! Ma vihkan kaotamist. See oli hooaja esimene kaotus, eks tuleb vastu võtta,“ tõdes tõkkejooksja. „See on keeruline ning võtab mitu päeva aega.“

„Esimene pool jooksust läks väga hästi. (Staadioni) tagakurv on see, mille üle endiselt nuputame, kuidas seal kiirem olla,“ analüüsis Kleemeier. „Kuskil 200 meetri peal, kui konkurendid järele jõudsid, kadus rütm ära. Samas, siin on konkurendid kõrval ja kedagi on alati püüda.“

Mehis Viru ja Marielle Kleemeier nõu pidamas.

Kleemeier tõdes, et midagi on siiski debüüdilt positiivset kaasa võtta. „See kogemus on suurepärane ja siin staadionil olek on hoopis teistsugune. Samas tuli natukene pinget sisse, mis eeljooksu rikkus,“ tunnistas Mehis Viru käe all treeniv sportlane. „Kerge värin oli sees, aga see on hea. Päris apaatseks ei saa ka muutuda.“

„Treeneriga peame aru pidama, kuidas hooaja lõpp välja näeb, aga ilmselt lähen homme trenni,“ lisas Kleemeier tulevikuplaanide kohta. Kas ta sihib veel ka tiitlivõistlustele pääsemist, kus normid on üha kõrgemad? „Mingid uksed on nüüd avatud, enne oli veel keerulisem peale saada. Neli aastat on tööd tehtud, näen, et võib ikka pääseda. See on see, mis trenni ajab.“