Kristjan-Thor Vähi Arvamusfestivalil: kõik spordiväljakud peaksid olema ööpäevaringselt avatud

Paides peetud Arvamusfestivali spordi alal peetud diskussioonis „Anname hoovid lastele tagasi“ jõuti järelduseni, et kõik spordiväljakud peaksid olema ööpäevaringselt avatud ning riik võiks luua mobiiliäpi või veebilehe, kus kirjas kõik liikumisele avatud väljakud.

Ilmselt pole üllatus, et Eesti lapsed ei liigu piisavalt, 11–15-aastaste seas on aktiivseid vaid 16%. Selle asemel, et suunata noori kooli hoovi palli taguma, paneme staadionivärava lukku. Samal ajal ehitatakse massiliselt uusi elamurajoone, kus on kohustuslikud parkimiskohad ning väikelastele mõeldud liivakastid, kuid puuduvad muru- ja spordiväljakud. Kas me mitte omaenda tegevuse (või tegemata jätmisega) ei suuna lapsi helendavate ekraanide taha?

Diskussioonis osalesid korvpallitreener Janne Schasmin, kinnisvaraarendaja Kristjan-Thor Vähi, Tartu Tamme kooli direktor Vallo Reimaa ja Eesti Õpilasesinduste liidu juhatuse esimees Anette Viin. Paneeli juhtis spordiajakirjanik Tarmo Tiisler.

Vähi sõnul ei tohiks ükski avaliku rahaga rajatud staadion või spordiväljak olla suletud. „Kõik spordi-ja liikumisväljakud peaksid olema ööpäevaringselt avatud. Igal ajal peaks olema kõigile soovijatele võimalus liikuda. Riik võiks luua sellise platvormi, kus oleksid kaardistatud kõik spordiväljakud – vanad, uued, koolide omad. Nõnda saaks iga inimene jälgida, kus oleks näiteks see korvpalliväljak, kus natuke palli patsutada,“ hindas Vähi.

Temaga nõustus Reimaa. „Kõik algab sellest, kui oled loonud keskkonna, kus lapsed tahavad liikuda. Seejärel tuleb see kõik iseenesest, peagi kaasatakse ka lapsevanemad ning sõbrad,“ arvas ka Jõhvi vallavolikogu esimehena töötav Reimaa.

Kõik paneelis osalenud nõustusid, et liikumisharjumus algab lapsepõlvest. „Lapsed on rikkumata isiksused. Kui lapsevanemad ütlevad kodus, et jooksmine on nõme, siis nad usuvad seda, kuigi tegelikult võiks see lastele ju meeldida. Paljud lapsevanemad lähevad küll trenni kaasa, aga paraku istuvad nad telefonis ega vaata oma laste sooritusi. Kui laps aga näeb, et tema tegevus läheb lapsevanemale korda, on see juba teistsugune stiimul,“ arvas Vähi.

Talle sekundeeris kehalise kasvatuse õpetajana töötav Schasmin. „Õpetajana näen ma tulemust laste silmis kohe – vahel neil läheb silm särama täiesti teistsuguste asjade peale, mitte vaid jooksmine või pallimäng. Lapsed on väga loovad ning me ei tohi nende ideid piirata! Kui on võimalusi ja kooli juhtkond on nõus, tuleks proovida kõik spordialad läbi, sest mine tea, kus on peidus üks tippsportlane,“ arvas ta.

18-aastane Anette Viin kinnitas, et noorus pole hukas. „Ma ei tea, kust see arvamus tuleb, et me ei taha liikuda ja sporti teha. Minu sõbrad on kõik avatud sportimisele. Jah, võib-olla on meil teistsugused huvid ja meile meeldib asju näha teise nurga alt, aga see ei tähenda, et me ei saaks aru, et liikumine annab võimaluse oma emotsioone ja näiteks koolipäeva maha laadida. Meie generatsiooni ei tasu maha matta!“