Lionel Messi seab end palli taha, põrutab selle panenkat oodanud Igonenile püüdmatult värava alumisse nurka ja alustab sellega väravapidu, mis jääb igaveseks meelde Eesti koondislastele, aga ilmselt ka palju kogenud Messile endale – varem ei olnud ta Argentina koondise särgis ühes mängus rohkem isegi nelja väravat löönud, rääkimata viiest kollist, millega ta sinisärke kostitas.

Kuigi penalti määramine oli selles olukorras täiesti õige otsus, võiks väita, et selle juhtumi puhul olid rikkumine ja karistus totaalselt tasakaalust väljas. Argentina ei olnud ju hetk enne Igoneni tehtud viga lähedalgi sellele, et omada reaalset võimalust väravalöömiseks, isegi pealelöögist oli asi päris kaugel, sest Martínez oli värava poole seljaga ja Sergei Zenjov teda segamas. Ometi tähendas Igoneni eksimus seda, et Argentina sai 77,4-protsendilise võimaluse väravani jõuda – just sellise täpsusega oli Messi oma varasema karjääri jooksul penaltilööke realiseerinud.

Ka tippjalgpallis tervikuna jääb penaltite realiseerimise protsent samasse suurusjärku. Statistilised portaalid annavad keskmise penaltilöögi väravasse jõudmise tõenäosuseks 76–78 protsenti. Võttes arvesse, kui vähe väravaid tavalises jalgpallimängus lüüakse ning kui oluline seetõttu iga värav ja nii hea väravavõimalus on, ei ole kahtlustki, et sisuliselt iga määratud penalti võib jalgpallimängu tulemust väga suures osas mõjutada.

Ühest küljest tuuakse jalgpalli järjest uuendusi ja lahendusi, et mänge õiglasemaks ja ausamaks muuta (mida muud siis väravajoonetehnoloogia ja VAR taotlevad?), teisalt jäetakse täiesti tähelepanuta mõned aspektid, mis sedasama ebaõiglust just tunnetuslikult tekitavad. Karistusala on olnud sellise suuruse ja kujuga juba enam kui sada aastat ning suurest harjumusest on jalgpallimaailm justkui aktsepteerinud, et see ongi totaalselt ebaõiglase kujuga.

Kuidas muidu seletada, et kaitsja käega mäng karistusala väljakupoolses nurgas 22 meetri kaugusel värava lähemast postist annab tulemuseks penalti, aga väljaku keskel 17 meetri kaugusel tehtud viga mitte? Või miks arvavad jalgpallireeglid, et karistusala ja otsajoone kohtumispunktis värava suhtes nullnurga all asetsev ründemängija on paremas positsioonis kui penaltikaare pealt löögile minev ründaja? Ristkülikukujulist karistusala on küll tunduvalt lihtsam maha märkida, ent loogilise lahendusega on sellel ju tegelikult vähe pistmist.

Tänapäevase teadmise ja tunnetusega joonistataks karistusala 1902. aastal ilmselt hoopis teistmoodi väljakule maha, kusjuures tundub tõenäoline, et selle pindala oleks märksa väiksem kui praegu. Ristkülikukujulise karistusala külgmised tsoonid on ju tegelikult võrdlemisi ohutud alad, kui mõelda sellele, kui ohtlik on sealt sooritatud pealelöök. Jah, muidugi on võimalik karistusala nurgast pall väravasse keerutada, kuid kas seal tehtud viga peaks kaasa tooma penalti, 77protsendilise tõenäosusega väravaga lõppeva löögi? Ei!

Statistilisi mudeleid vaadeldes koorub välja, et pealelöökide asukoha mõttes moodustub väravaesisele pooliku ovaali kujuline tsoon, kust sooritatud pealelöögid tegelikult kõige tõenäolisemalt tee väravasse leiavad. Ehk võiks karistusala uus kujundus järgida just seda loogikat ning välja näha midagi sellist, nagu sellel visandil punasega joonistatud?

Mõistagi ei saa olukorra ohtlikkust väravale mõõta ainult selle kaudu, kui tõenäoline on mingist punktist peale lüües väravat saavutada. Väga palju oleneb sellest, kus on kaitsjad ja väravavaht ja millises asendis on ründemängija. Lisaks ei pruugi palliga mängija ise peale lüüa, vaid sööta hoopis paremas positsioonis olevale kaaslasele. Rahvusvaheline väljaanne The Athletic avaldas hiljuti ühe mudeli, mille järgi tulid viimase kümne Premier League’i hooaja penaltitest enam kui pooled olukorras, kus väravani jõudmise tõenäosus oli tegelikult alla kuue protsendi. Selliseid olukordi, kus tehtud rikkumine nurjas päriselt olukorra, kus väravani jõudmise tõenäosus oli 77 protsenti, oli sisuliselt olematu hulk. Episoode, kus keegi mängijatest luissuárezlikult kindla tabamuse väravajoonel käega mängides ära hoiab, tuleb ju ette haruharva.

Kaotame või liigutame penaltipunkti?

Teine võimalus on muuta penaltilööki ennast. Iga natukese aja tagant tuletatakse meile meelde, et USA profiliigades NASLis ja MLSis kasutati mõnikümmend aastat tagasi penaltiseeriate asemel vaatemängulist lahendust, kus ründavale mängijale anti pall 32 meetri kaugusel väravast ja viis sekundit aega, et see vastu liikuva väravavahi kiuste väravasse saata. Sellega simuleeriti mängus reaalselt esinevat üks ühele olukorda ning see andis ka väravavahtidele oluliselt suurema võimaluse tõrjeni jõuda – keskmiselt realiseeriti MLSis sellised „jooksvad penaltid“ 45protsendilise täpsusega.

Kuna tegu ei olnud jalgpallireeglitesse kirjutatud võimalusega, vaatas FIFA sellisele isetegevusele mõistagi viltu ning MLSis kestis see eksperiment neli hooaega, ent ausalt öeldes on keeruline mõista, miks pole penaltilöögid juba ammu sellise dünaamilise lahendusega asendatud. Jooksvad penaltid pakuvad nii väravavahtidele kui ründemängijatele palju suuremat mänguruumi, mis toob omakorda kaasa põnevamaid ja omanäolisemaid lahendusi. Kui penaltiseeria tundub mõnele inimesele olevat loterii (mida ta tegelikult kindlasti ei ole!), siis jooksvate penaltite puhul tulevad oskused, tehnika ja kõik muu jalgpalliline palju rohkem mängu.

Kui hetkel tunneme, et penaltid on karistusalas tehtud keskmise vea eest liiga karm karistus, siis on teine võimalus muuta penaltite löömise kohta. Huvitav oleks teada, millise protsendiga realiseeriksid profimängijad penaltilööke, kui neid tuleks 11 meetri punkti asemel sooritada näiteks karistusala joonelt. Kui efektiivsus muutub sellisel juhul liiga väheseks, võiks kohtunikele jätta põneva kaalutluse – juhuslik viga või rikkumine karistusalas, mis väga head väravavõimalust ei nurja (näiteks Igoneni viga Argentina vastu), tooks kaasa 16 meetri penalti, aga sellist viga või rikkumist, mida saab pidada ilmse väravavõimaluse ärahoidmiseks, karistataks ka edaspidi 11 meetri trahvilöögiga.

Karistusala ajalugu: pepukujuline „viiekast“ ja penaltiviga küljejoonel

Tänapäevane jalgpall sai Inglismaal teadupoolest alguse 19. sajandi teisel poolel, kuid penalti kontseptsioon toodi jalgpalli alles 1891. aastal, et õiglasemalt karistada värava lähedal kaitsjate toime pandud rikkumisi. Esimesed karistusalad olid kogu väljaku laiused: 18 jardi kaugusele väravast tõmmati küljejoonest küljejooneni üks pikk joon, millest värava poole jääv ala funktsioneeriski karistusalana. See tähendas, et selle sees tõi isegi küljejoone juures tehtud viga kaasa penalti. Muide – selle joone olemasolu väljakul ei olnud kohustuslik! Küll oli aga kohustuslik 12 jardi joon, mis oli samuti tõmmatud küljejoonest küljejooneni – ükskõik kust selle joone pealt võis ründemängija lüüa penaltit. Jääb muidugi segaseks, miks peaks keegi tahtma penaltit lüüa küljejoone äärest või üldse kuskilt mujalt kui keskelt…

Samal ajal vormistati ametlikuks ka väravalöök: reeglite järgi võis kaitsva meeskonna mängija palli mängu panna maksimaalselt kuue jardi kauguselt sellest väravapostist, millele lähemalt pall otsajoone ületas. Kuue jardi raadius joonistati ka väljakule maha, mis tähendab, et väravaesisele tekkis pepukujuline topeltkaar.

Selline tänapäevases mõistes kummaline lahendus toimis umbes kümme aastat, kuniks 1902. aastal jalgpalliväljakut tunduvalt tänapäevasemaks muudeti – ristkülikukujuliseks said nii karistusala kui väravaala. Ainsa täiendusena lisati 1937. aastal ka karistusala küljes olev penaltikaar.

Eesti penaltiprotsent keskmisest väiksem

Eesti koondisel on mängus penaltite teenimine (järgnevas statistikas ei ole arvestatud paari üksikut penaltiseeriat) küllaltki harv nähtus. Alates 2000. aastast on sinisärgid saanud ametlikus mängus penaltit proovida vaid 19 korral ehk keskmiselt vähem kui korra aastas. Sealjuures tuli 19 penaltist lausa kuus tükki kohe 2000. aastal ehk sel sajandil on Eesti koondis 21 ja poole aastaga saanud lüüa vaid 13 penaltit!

Iseäranis on 11 meetri karistuslöökide teenimine kokku kuivanud viimase kümnendi jooksul: pärast seda, kui 2010. ja 2011. aastal sai Konstantin Vassiljev lüüa Eesti koondise eest viis penaltit, pidime järgmist võimalust ootama kuus aastat, enne kui see 2017. aastal Maltal saabus (Sergei Mošnikov realiseeris). Hiljem oleme saanud veel kaks penaltit: Rahvuste liiga mängus Põhja-Makedooniaga (Frank Liivak realiseeris) ja maavõistlusmängus Soomega (Rauno Sappinen realiseeris). Ametlikes võistlusmängudes oleme viimase kümne aasta jooksul seega saanud lüüa vaid ühe penalti.

Alates 2000. aastast löödud 19 penaltist on Eesti mängijad realiseerinud 14 – neli lööki on vastase väravavaht tõrjunud, ainsana ei saanud raamile pihta Kristen Viikmäe 2002. aastal Uus-Meremaa vastu. Ühe tõrje järel oleme „lauapalli“ kohe ka väravaks realiseerinud – 2000. aastal tõrjus Gruusia väravavaht Soso Grišikašvili Indrek Zelinski soorituse, ent Raio Piiroja lõi jätkupalli siiski väravasse. Eesti penaltite realiseerimise protsent on seega 73,7 ehk paar protsenti väiksem kui globaalne keskmine.

Eesti vastu on sama aja jooksul määratud aga 34 penaltit, millest on vastased realiseerinud 29 ehk lausa 85,3 protsenti. Eesti väravavahid on kamba peale suutnud 34 löögist tõrjuda vaid kaks – 2011. aastal tõrjus Sergei Pareiko võõrsilmängus Fääri saartega Fróði Benjaminseni löögi, kuid lahtise palli suutsid vastased ikkagi võrku rammida. Karl Jakob Heina tõrje Malta vastu oli seega vähemalt viimase 22 aasta jooksul (varasemad ametlikud andmed on ebatäielikud) esimene, mis vastaste penalti päriselt meie väravast eemal hoidis.

Ootamatult suur erinevus tuleb Eesti löögiprotsendis sisse aga siis, kui tuua mängu see, kas löök sooritati Eesti pinnal või välismaal. Eestis löödud üheksast penaltist on sinisärgid alates 2000. aastast realiseerinud vaid viis ehk pelgalt 55,6 protsenti, samal ajal kui võõrsil on 11 meetri trahvilööke taotud sisuliselt nagu naelu seina – kümnest üheksa. Ka vastaste puhul on Eestis penaltite löömine olnud pisut keerulisem kui mujal – Eestis on realiseeritud kümnest löögist kaheksa ehk 80 protsenti, välismaal 24 löögist 21 ehk 87,5 protsenti.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid