„Naismängijad ütlevad harva kohtunikele midagi, aga kui ütlevad, siis teravamalt. Mehed üritavad asju pehmendada, aga eks ma sõimu saa ikka. Mõnes ärevamas olukorras saadavad mehed mind kööki. Õnneks julgevad seda otse näkku öelda vähesed ja loodetavasti nad hiljem mõtlevad, et see polnud viisakas,“ tõdeb nii meeste kui ka naiste jalgpallimängudel tegutsev äärekohtunik Karolin Kaivoja, kes esimese eestlasena jooksis suurturniiril murule.
Alla kümne aasta lipukohtunikuna tegutsenud 29-aastase Kaivoja tähelend on kiire. Suvisel naiste EM-il teenindas ta kaht alagrupimängu ja ta valiti legendaarsel Wembley staadionil toimunud finaali varuabikohtunikuks. „Ma ei tea, miks mind valiti finaali, aga võtan seda kui tunnustust. Ma pole pettunud seal väljaku kõrvale jäämise pärast, sest minu aeg on alles ees,“ lausub Kaivoja, kes astunuks esikohamängus platsile mõne kohtumist teenindanud kohtuniku vigastuse korral.
