Sport on imeline. Kuidas külmhoonetöötajast vormiti täppisteaduse abil Tour de France’i võitja

Kui leida hapnikutarbimisgeenius, on hea rattatiim võimeline tegema temast tšempioni.

Kui taanlane Jonas Vingegaard läinud pühapäeval võidukalt Tour de France’i finišisse jõudis, kollane särk seljas, oli meedia rahul, sest sai tema edulugu müüa uhkete pealkirjadega, nagu: „Kalakastide laadija triumfeeris Touril“. Mis mõistagi on reaalsusest kaugel. Vingegaard ei palunud külmhoonest kolmeks nädalaks puhkust – kalakaste tõstis ta viimati neli aastat tagasi –, vaid valmistuski treeningutel kellasepatööd tehes koos Jumbo-Visma meeskonnaga Tour de France’i võitma.

Ühtlasi peegeldab Vingegaardi triumf tänapäevast rattasõidu suundumust: meeskonnad otsivad hapnikutarbimisgeeniusi, keda metoodiliselt arendades suurtuuride võitjateks vormida. Parim näide on kahtlemata suusahüppajana endale nime teinud sloveen Primož Roglič, kes pani hapnikutarbimist mõõtnud aparaadi suitsema, istus jalgratta selga ja võitis kolm aastat hiljem Giro d’Italial etapi ja seejärel kolm Vueltat ühtejutti. Roglič võinuks Vingegaardi tiimikaaslasena tänavu ka Touri esikohta jahtida, kuid kukkus endal õla paigast ja katkestas.