Eesti spordisüsteemis A-ks ja O-ks olevast MM-i esikaheksa nõudest, mis tagaks B-kategooria palga, jäi tal puudu vaid 19 punkti. Või neli sekundit 1500 m jooksus.

Erm läks end 1500 m jooksuga esikaheksasse murdma, tegigi väga vinge jooksu, viies margi 4.28,42-lt 4.25,08-ni. Ometi polnud see piisav. Täpselt nagu mullu Tokyo olümpial, kus oli piiriks esikümme ja Erm oli 11., jäi ta ka MM-il esimesena joone taha.

„Paljude asjadega ei jäänud rahule, mis tegelikult jäid natuke teadmiste taha. Aga 1500 m jooksus valasin higi, hinge ja pisarad kõik välja. Tegin rekordi, aga jäin ikka napilt joone alla,“ tõdes Erm. „Mõtlesin, et pean esikaheksasse tõusmiseks 4.26 jooksma. Jooksin kiiremini, aga jäin ikka nelja sekundiga ilma.“

Ta avaldas, et see oli valus. „Kui minu nime ette tuli tablool üheksa, siis tuli ikkagi pisar silma. Ja niisama lihtsalt mul pisar silma ei tule, üle kolme aasta pole tulnud.“

Kokkuvõttes lahkub ta Eugene’ist siiski optimistlikult ja hea tujuga. „Kindlasti sain siit kogemust. Praegu ongi kõige tähtsam kogemust koguda, et järgmistel aastatel muudkui juurde panna. Praegu olengi kahel esimesel korral suurvõistlustel teinud 8200 punkti – olümpial 10-15 punkti vähem, järgmisel korral tahaks vähe rohkem juba juurde panna. Usun, et minus on kõvasti potentsiaali ja tulevastel aastatel 8600-8700 teha ei tohiks väga suur probleem olla.“

Isiklikud rekordid paranesid lisaks 1500 m jooksule ka kuulitõukes (15.01) ja 400 m sprindis (47,02).

Erm, kelle isiklik mark 8445, pärineb 2019 aastast, arvutas: isiklike rekordite summa peaks nüüd olema üle 8800. „Seega 8600 peale peaks potentsiaali olema, kui kõik välja tuleb. Praegu võib kauguse arvelt natuke vähemaks arvestada.“

Mullu vigastas Erm vasaku jala hüppeliigest ja seetõttu on kannatanud just hüppejalad. Kui rekordiseerias hüppas ta 7.97, siis nüüd vaid 7.37. Kõrgust hüppas toona 2.03, Eugene’is sai paremalt jalalt hüpates kirja 1.93. Teivast hüppas mõlemal võistlusel 4.70, kuid ta rekord on 5.05.

Hüppealad on selgelt jalavigastuse taga, jooksud ja heited on vahepeal edenenud. „Kogu sügisene ettevalmistus jäi põhimõtteliselt tegemata,“ selgitas sügisel jalalõikusel käinud Erm. „Alustasin poole jaanuari pealt, mahutasin kogu augusti lõpu ja veebruari (ettevalmistuse) jaanuari teise poole ja aprilli vahele.“

Teisel päeval oli nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi. Tõkkesprindis tuli ajaks 14,38, kettalennul mõõdeti pikkust 44.18, teibas jäi siis kirja 4.70, odas 58.87 ja lõpetuseks siis ilus rekord 1500 m jooksus.

„Tõkkejooksus panin lihtsalt esimesse tõkkesse sisse. Sealt suutsin natuke juurde kerida, aga tõkkesse jäi ikkagi punkte sisse. Arvestades just seda viimast trenni, mis oli absoluutselt super,“ kommenteeris Erm. „Kettas lihtsalt ei olnud minu päev. See 44 meetrit, mis kirja sain, oli peaaegu okei, kõik ülejäänud – proovikatsed ja teised võistluskatsed – ei tulnud välja. Teibas sain hoo sisse just õigel ajal, aga teivas jäi natuke pehmeks. Samal kõrgusel ei hakanud teivast vahetama ka, Eesti meistrivõistlustel tegin selle vea. Siis läks untsu. Nüüd ei tahtnud sama viga korrata, aga oleks vist pidanud seda kordama ikkagi.

Odaga jäin rahule, kuna vastutuul oli nii tugev. Tavaliselt ma ei saa sinna jõudu sisse, terve hooaja olen jõu sisse saanud, aga oda läheb lendu rohkem nagu tuulelohe kui lennuk. Ühel viskel sain nüüd jõu odasse sisse.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid