Hullumaja ja ülim õndsus käsikäes. „Oma suurima eesmärgi mänedžerina olen juba täitnud!“
Rootsi kettaheitja Daniel Ståhli medalitest kuulub tükike ka eesti mänedžerile Hans Üürikesele.
Omal ajal 14-aastaselt Gerd Kanteri tiimis väiksemate ülesannetega alustanud Üürikese sõnul on amet nõudlik, eriti võistlushooajal, kui ta peab kogu aeg oma sportlastele kättesaadav olema. Mis iganes mure, mis iganes kellaaeg, Üürike tõttab seda lahendama.
„Kõige raskem ongi konstantne stressiseisundis olek,“ tunnistas Üürike, kelle hoolealustest osaleb Eugene’i MM-il kaheksa sportlast viiest eri riigist. „Suvine hooaeg algab mais ja lõppeb pigem septembri lõpupoole. Kogu selle perioodi pean olema igal hetkel valmis lahendama probleeme. Viimased paar koroona-aastat on eriti karmid olnud keeruliste reisitingimuste tõttu. Nii on vaja teha suvel nädalavahetusel väga pikki tööpäevi, sel ajal kui teised ilusasti rannas puhkavad.“
Võimalus olla suures spordis
Ta tõi markantse näite Jamaica kettaheitja Fedrick Dacresi kohta. „Ta vigastas end Rabati Teemantliiga etapi esimesel katsel ja mul oli poolteist kuud kõik tema reisid ja asjad planeeritud, siis pidin ta saama aga järgmisel hommikul kuidagi Marokost Jamaicale. See tähendas, et pühapäeva õhtul istusin kell 22.30 arvuti taha ja sealt sain ära hommikul kell kuus, kui olin saanud reisiplaani, koroonatestid ja kõik dokumendid korda. Kui see öö vahele jäi, oli küll tunne, et kas ma peaksin seda veel kaua tegema.“
Aga õnnestumised korvavad kõik ja siis tundub jälle, et see ongi kõige vingem töö. „Kõige lahedam on see, et see amet on minule kui keskpärasele sportlasele andnud võimaluse olla suures spordis,“ tõi 36-aastane Üürike esile. „Tegelikult olen vähemalt mõtteis ka läbi ja lõhki tippsportlane. Ma tahan alati saada milleski parimaks, olen väga võitlushimuline. See on andnud mulle selle võimaluse, et minu kaasabil on võimalik võita olümpiamedal.“
Selle töö peale suunas teda Kanteri treener Vésteinn Hafsteinsson, kaheksa aastaga on korralik rahvusvaheline spordiagentuur nullist üles ehitatud. „Olen enda suurima eesmärgi mänedžerina täitnud – ma sain olümpiakulla! Minul on kõik tehtud ja mul on väga tore siin maailmas toimetada,“ muheles Üürike rõõmsalt.
Kui Ståhl sai Tokyos kulla kaela, tundis Üürike, et see on temagi kuld. Küsimus on muidugi eelkõige emotsionaalne, aga tegelikult sõltub ka kogu mänedžeri käekäik atleetide tulemustest. Nende lepingutes ei ole fikseeritud tasu, vaid on õigus sportlase teenistuse teatud osale.
„Kui sportlane esineb MM-il halvasti, siis on mul väga keeruline teda hiljem headele võistlustele saada. Head kommertsvõistlused on see leib, mida sportlane endale lauale toob ja ka mulle,“ selgitas Üürike seoseid.
Tema tiimis on 15 sportlast, kellest rahvusvahelisel areenil liigub kümme. Ståhl, Dacres ja olümpiahõbe Simon Pettersson jõudsid Eugene’is teisipäeval toimuvale lõppvõistlusele. Kanadalanna Sarah Mitton jäi kuulitõukes ülinapilt neljandaks, rootslanna Fanny Roos oli 11., norralane Marcus Thomsen meeste seas kümnes. Mullu sise-EM-il pronksi saanud Soome kõrgushüppajal Ella Junnilal seekord lõppvõistlusele asja ei olnud.
MM-ile sõitis Üürike eelkõige selleks, et suurte sponsorfirmadega (adidas, Nike, PUMA) läbirääkimisi pidada ja oma sportlastele soodsat koostööd otsida. Peale selle on tähtsal kohal vahetu suhtlemine ja plaanide tegemine atleetide ja nende treeneritega. „Esimestel aastatel oli reisimist väga palju, just seetõttu, et pidin rohkem sportlastega laagris käima, tutvusi sobitama, treeneritega tuttavaks saama ehk endale looma seda võimalust, et uusi sportlasi tiimi saaks. Esimeste aastatega tuli selliseid investeeringuid teha. Nüüd käin ainult suurematel võistlustel, väiksematel enam väga tihti mitte.“
