Rallisport on aja jooksul uskumatult palju muutunud. Jah, Rally Estonial on sõitjatel pikad päevad, neljapäeva õhtust pühapäeva pärastlõunani tuleb läbida 1486 km, neist 313 km kiiruskatseid. Aga kui seda võrrelda 1968. aastal toimunud ja sajandi ralliks nimetatud Londoni-Sydney võidukihutamisega... Kogu maratonralli oli nagu üks ülipikk etappideks jaotatud kiiruskatse, mis sõideti avalikel teedel keset tavaliiklust. Kümne päevaga tuli jõuda Suurbritannia pealinnast 12 000 km kaugusele Indiasse Bombaysse, kust läks laev Austraaliasse. Kes õigel ajal kohal polnud, jäi maha. Austraalias jätkati, kolme päevaga läbiti üle 4000 km ehk kokku oli distantsi 16 694 km. Puhkuseks polnud rallimeestele ette nähtud minutitki – kes tahtis magada, see tukkus sõidu ajal kõrvalistmel. Piltlikult öeldes ei jõutud etapi finišis kiivritki maha võtta, kui taas gaas põhja suruti, ainult et toona sõitjad kiivrit ei kandnud. „Me poleks ööpäev ringi ses peakattes vastu pidanud,“ tunnistas inimkatse läbi teinud ning legendaarse nõukogude auto Moskvitš 412 finišisse roolinud ja 22. koha saanud Uno Aava.

Enne usutlust 93-aastase Aavaga, kes kirjeldab maratonrallit kui võimast kogemust ja läbiks selle uuesti, kui noorem oleks, mõned väljavõtted tema elulooraamatust „Elu- ja ralliradadel“, saamaks aimu, mida Londoni-Sydney võidusõit ehk toonane ralli endast kujutas.