Treenerid töötavad enamasti fanatismist, mitte raha pärast.
FOTO: Jaanus Lensment| Ekspress Meedia
Treenerid on ühed vähestest, kes panevad üha enam rasvuvaid lapsi veidigi liikuma.
Eesti näikse olevat end kõikjal nurka mänginud: riigikaitse on kesine, eesti keelt ei õpetata piisavalt, kõrgharidus lonkab mõlemat jalga... Muudele muredele lisaks ilmus, nagu ikka ilmub kord või paar aastas, järjekordne raport, kus tõdeti, et lapsed liiguvad üha vähem ja rasvuvad üha enam. Järgmiste nädalate jooksul pannakse üürgama hädasireenid, probleemi menetletakse asutustes, organisatsioonides ja meedias, kurdetakse, et asi on tõesti hull, kuid peagi hääbub teema taas olematusse.
Õnneks on neid, kes üritavad veidigi ära teha. Kes peaks lapsi ärgitama end liigutama, trenni tegema ja kehale koormust andma? Kool ilmselt mitte, sest kahest liikumistunnist ei piisa, et tervis püsiks korras, saati paremaks muutuks. Vanemad? Kui nad seda teeks, poleks ju probleemi. Seega on treenerid sisuliselt ainsad, kes suudavad lapsi vähekenegi liikuma panna. Uuringudki näitavad, kui tähtis on treeneri loodud motiveeritud keskkond. Andekaid, kes tahavad spordis kuhugi jõuda, pole vaja utsitada, aga neid on paraku vähemus. Mistap on palju treeneris kinni, kas noored tulevad paar-kolm, ehk isegi viis korda mugavustsoonist välja ja liigutavad oma keha.
