1970-ndateni mängiti neljast suure slämmi tenniseturniirist kolm murul, kuid pärast seda jäid sellele kalleimale ja kõige raskemini hooldatavale väljakukattele truuks ainult traditsioone kummardavad inglased. Selle spordiala juured ongi murus. Mängu patent kuulub Walter Clopton Wingfieldile, kes väitis, et leiutas murutennise oma maamajas Walesis 1874. aastal. 1997. aastal valiti Walesi leiutaja ja Briti armeeohvitser Wingfield selle inimkonnale tehtud imelise teene eest tennise kuulsuste halli liikmeks.

Wimbledoni korraldavas All England Lawn Tennis Clubis pole kunagi mängitud ühelgi teisel kattel kui muru ja ilmselt saab maakeral enne hapnik otsa, kui sellist pühaduseteotust kunagi nähakse.

US Openil mängiti muruväljaktel 1975. aastani, Australian Openil 1988. aastani.

Selle nimel, et kahel järjestikusel nädalal juuni lõpus ja juuli alguses maailma parimad tennisistid maailma parimatel muruväljakutel mängida saaksid, hakkab ettevalmistus pihta aprillis. Talvega 13-millimeetriseks kasvanud muru hakatakse kord nädalas millimeetri haaval maha niitma, kuni see on mai keskpaigaks, kui keskuse uksed üksnes klubi liikmetele avatakse, mängimiseks optimaalses pikkuses: kaheksa millimeetrit.

Miks just kaheksa? 1995. aastal All England Clubis väljakumeistri ametis alustanud ja 2012. aastal väljakuhoolduse pealikuks ülendatud Neil Stubley sõnul ei olegi see kivisse raiutud reegel, vaid oleneb murutüübist.

„Meie jaoks on see ökonoomseim pikkus taime lehtede fotosünteesi ja taastumise seisukohast. Igasugune madalam pikkus paneks taime liigse pinge alla. Ühtlasi on mängijate jala hõõrdumine kaheksa millimeetri puhul parim, pikema muru korral poleks nende jalanõudel enam nii head pidamist. Teised turniirid, mis kestavad ainult nädala, saavad endale lubada ka seitset millimeetrit, aga meie koormus on suurem ja me peame tagama, et taim jõuaks ka taastuda,“ selgitas Stubley.

Wimbledoni „turvamees” kotkas Rufus hoolitseb selle eest, et Londoni tuvid muruväljakutele oma keha ei kergendaks. Kotkas lastakse väljakute kohale lendu igal hommikul.

Wimbledon on ainus suure slämmi turniir, kus võistlusväljakutel treenimine on enne avaringi piiratud ühele-kahele korrani. Et muru saaks hingata ja peaks ka otsustavatele matšidele vastu, on Wimbledonil aegade algusest tehtud esimese nädala pühapäeval mänguvaba päev. Erandid olid 1991., 1997., 2004. ja 2016. aasta, kui vihm ajakava pea peale keeras ja korraldajatel lihtsalt kitsas käes oli.

Ent viimasel paaril aastal on muruhooldustehnika nii tormiliselt arenenud, et Wimbledon enam väljaku ülekoormuse pärast muretsema ei pea.

„Viimased 25 aastat, kui me STRI-ga (spordiväljakute uuringute instituut – toim) koostööd oleme teinud, oleme katsetanud eri muruliike. Kasutame 100% karjamaa-raiheina, millel on veel eri alamliike. Meie valime neist välja need, mis arvame tenniseks sobivat, paneme need nelja-aastasele katseajale, et veenduda nende kulumiskindluses ja põuataluvuses. Moodne tehnika tähendab seda, et me saame neid aasta läbi toita toitainete ja mikroelementidega, et nad oleksid võimalikud jõulised ja vastupidavad. Kõik see kombineerituna tänapäeval saadavate kemikaalidega on meid toonud punkti, kus võime kindlad olla, et see lisapäev ei mõjuta otseselt muru kvaliteeti,“ rääkis Stubley.

Wimbledoni standarditele vastava muruväljaku nullist rajamiseks kulub umbes 15 kuud.

Peale Inglismaa tegeleb All England Club muruaretuse ja -teadusega ka mujal maailmas, viimased kolm aastat on aktiivsemalt tegutsetud näiteks Austraalias Brisbane’is. Kõik selle nimel, et tulevikus oleks muruväljakuid ja turniire rohkem ning mängijad puutuksid selle ainulaadse katteliigiga kokku enne profikarjääri või hilist juunioriiga.

„Seisame ülemaailmse murutennise, mitte ainult Wimbledoni eest. Uurime palju lõunapoolkeral kasvava hariliku sõrmrohu sordi kohta, millest võib samuti teha väga häid tenniseväljakuid. Me pole sellele projektile tärminit seadnud, kõige tähtsam on see välja töötada. Kõik, mis seni teinud oleme, ütleb meile, et meil ei tasu alla anda ja me oleme teel lahenduse leidmiseni,“ sõnas Wimbledoni pea-areenimeister.

Stubley sõnul pole muruväljakud sugugi midagi sellist, mis ainult Briti kliimale vastu peaksid, vaid Wimbledoni tasemel tenniseplatsi võib igaüks rajada ka oma koduaeda: „See on kindlasti võimalik! Pead selleks lihtsalt ohtralt aega kulutama. Kui sul on ilus aed, pead seda samamoodi hooldama ja hekki pügama, et see hea välja näeks. Sama lugu on muruga: seda tuleb suvel regulaarselt vähemalt üle päeva niita, pakkuma sellele häid toitaineid, seda parajalt kastma, et see ei oleks liiga suures stressis ega ka üleujutatud. Kui lähed kaheks nädalaks puhkusele, ei ole see tagasi tulles enam kaugeltki sama. Mida rohkem tööd sa sinna sisse paned, seda rohkem saad ka kasu. Mina olen kolm-neli nädalat siin olnud, mu kodu muru on ilmselt juba põlvini. Peale selle on mul koduloomad ja kaks väikest last. Minu aeda see ei sobiks.“

Eestis pole enam ühtegi muruväljakut

Selle aastani sai Eestis ehtsal muruväljakul mängida ainult Lääne-Virumaal Ojasaare talus, mis oli rajanud oma golfiväljakute äärde tenniseplatsi 2007. aastal ja kus 2011. aastal käis Wimbledoni noorteturniiriks harjutamas ka Anett Kontaveit isiklikult.

Ojasaare golfikompleksi kodulehelt võib lugeda, et 2022. aastal tenniseväljakut ei avatud. „Huvilisi enam ei ole,“ nentis keskuse eestvedaja Jaan Lipsmäe. „Juba paar aastat on näha olnud, et asi hakkab ära vajuma. Meie oleme oma emotsiooni sellest juba kätte saanud. Meil on mängimas käinud Maret Ani ja Kontaveit – mida rohkem veel tahta?“

Eesti tenniseliidu peasekretäri Allar Hindi sõnul on muruväljakute hooldus meie kliimas niivõrd tänamatu tegevus, et Eestisse mõne uue rajamist pole liidus isegi niisama ideena arutatud.

„Vaatame kas või jalgpalli näitel, kui palju meil on päris muruväljakuid, kui palju nendega vaeva nähakse ja kui vähe sinna peale mängima lastakse – see on ju naeruväärne. Hooldusprotsess võtab oluliselt rohkem vaeva, raha ja aega, kui selle kasutusvõimalused tagasi annavad. Meie kliima erineb Inglismaa ja Hollandi omast talvede poolest. Kui muru kevadel lume alt üles ärkab, siis võib-olla sellel istumiseks ja pikniku pidamiseks saab selle piisavasse konditsiooni, aga tennisemänguks on vaja ikkagi ideaalset pinda.“

Lipsmäe arvates oleks muruväljaku rajamine vaeva väärt, kui sellega tegeleks rohkem asjaarmastajaid, kuid üldiselt ei pea temagi niisugust luksust Eesti tingimustes majanduslikult mõistlikuks ettevõtmiseks.