Peep Pahv: ühiskonna hirm hullunud aktivistide ees võttis Jüri Vipsilt töö

„Reinar, ma löön su maha!“ hüüdis korvpallitreener Andres Sõber kümmekond aastat tagasi ühes kurikuulsas videos. Jüri Vipsiga juhtunu näitel tuleks Sõber selle fraasi eest tänapäeva hullunud maailmas vangi panna.

Loomulikult ma tegelikult ei arva, et emotsioonide pulbitsedes üle huulte lendu lastud lause pärast tulnuks Andres Sõpra toonagi mingilgi kujul karistada. Jumal tänatud, et toreda mehe hüüatuse peale lihtsalt naerdi. Isegi Reinar Hallik ise jätkas tema juhendamisel mängimist. Kuid hea tahtmise juures võinuks seda tõlgendada kui tapmisähvardust ning see on mitu korda krõbedam tegu kui Jüri Vipsi mängu hoos kasutatud sõna „neeger“ või roosa mütsilotu liiga geilikuks nimetamine.

Paraku elame me üha rohkem viltu kiskuvas maailmas, kus ülemvõimu kipuvad haarama hullunud ja „rõhutud“ aktivistid. Red Bulli vormelitiim teatas täna lõplikult, et on eestlase Jüri Vipsi oma tiimist välja visanud. Sellest teatati kuiva sisuga sotsiaalmeedia postituses. See on ehe hirm nendesamade vähemusrühmade aktivistide pahameeletormi ees.

„Jüri Vipsi juhtumi uurimise järel on otsustanud Red Bulli meeskond sõitjaga lepingu lõpetada. Meeskond ei andesta mitte ühtegi rassistlikku käitumist,“ seisis teates.

Julm. Üks edevusest kantud rumal otsus oma arvutimängu internetis otseülekandena näidata, üks mäng, üks lause – ja su karjäär on lõppenud. Raske on mõista, mis toimus nende Red Bulli „uurijate“ peades, kes langetasid selle otsuse kergekäeliselt ja inimese vastu hoolimatult.

Jah, Vips eksis, kui kasutas kurikuulsat n-tähega sõna. Aga sellised olukorrad tuleb asetada konteksti. Kõik, kes on kunagi sporti teinud, teavad, et võistlushoos võib üle huulte lipsata lauseid, mida tahaks hetk hiljem tagasi võtta. Sama võib juhtuda ükskõik millises eufoorilises või ülemeelikus olekus.

Vips lõbutses endaga koos võistleva sõbraga, pidurid olid maas ja nii see juhtus. Lihtne olukord, mille klaarimiseks piisaks lihtsast vabandusest: „Ma eksisin, rohkem sellist asja ei juhtu. Vabandan ja kinnitan, et armastan kõiki inimesi.“ Kõik. Homme oleks asi unustatud. Roosa mütsi juhtum on aga nii tühine ja üles puhutud, et sellest pole mõtet rääkidagi.

Paraku on tänapäeva maailm midagi muud. Nende avalikkuses röökivate aktivistide ja viha külvavate tegelaste pärast, kes väiklaselt oma õigust taga ajades teevad ennast kannatajaks ja nõuavad oma väidetavate hingepiinade leevendamiseks eksinu tühistamist, oleme jõudnud selleni, et iga väikse eksimuse eest võidakse tõmmata inimese eluunistustele või -tööle kriips peale.

See on ebaõiglane ja totter. Vips pole mõrtsukas, varas ega paadunud kelm. Paraku on karistus tema jaoks hullem kui nimetatud retsidivistidele kümme aastat türmi. Vips või ükskõik kes teine on oma unistuste täitumise nimel käinud läbi ränga teekonna. Kõik inimesed eksivad, see on nii inimlik. Kuid eksinu väärib teist võimalust. Vipsile seda ei antud.

Kes sellest näidispoomisest võitis? Kas ühe noore mehe karjääri lõpetamine pakub tõesti kellelegi rahuldust? Sellele küsimusele jaatavalt vastanutega ei tahaks ma oma elus kunagi kokku puutuda.