Saate alguses uuriti 29-aastaselt Lepistult, kui oluline oli Levadiale mullu esimest korda pärast 2014. aastat Eesti meistritiitli võitmine. Seejärel küsiti kaptenilt, kuidas ta käimasoleva hooaja esimese poolega rahul on.

Broughtonid uurisid seejärel Lepistult, kui suur sündmus on Eestis, kui endine Flora mängija liitub ühel hetkel Levadiaga. Flora noortesüsteemis üles kasvanud Lepistu kuulus klubi esindustiimi ridadesse aastatel 2013-2017. Vahepeal end välismaal proovile pannud poolkaitsja liitus endise koduklubi rivaali Levadiaga 2020. aastal. „Eestis on noor jalgpallikultuur. Sellist head kultuuri nagu Inglismaal meil veel pole. Mängijad on profid, aga selle ümber suurt kultuuri pole,“ rääkis Lepistu, et Eestis pole sellist tüüpi üleminek nii suur sündmus.

„Minu vaatenurgast oli olukord keeruline. Kasvasin Floras üles, sain seal kapteniks ja võitsin tiitleid. Siis läksin välismaale, aga mul pole väga head suhted ühe mehega... Eesti jalgpalli valitseb Aivar Pohlak. Ma pole just tema lemmiklaps,“ jätkas Levadia kapten. „Kui naasesin Eestisse, siis Flora polnud isegi valikus meie omavaheliste suhete tõttu. Levadia pakkus väga head lepingut, nad väga austasid mind ja näitasid seda mulle. See andis mulle enesekindlust, aga loomulikult kaalusin otsust pikalt.“

„Päeva lõpuks mõtlesin, et see on mulle uus väljakutse,“ sõnas Lepistu, lisades, et Florasse naasmine oleks olnud nagu mugavustsooni minek. „Mõtlesin, et võtan uue väljakutse vastu.“

Saatejuhid meenutasid seejärel Levadiast tehtava dokumentaalsarja „Võidu nimel“ üht episoodi, kus Lepistu rääkis, et on Eesti üks parimaid kaitsvaid poolkaitsjad, kuid koondisesse ikka ei pääse. Kas põhjus on Pohlakus? „See pole isegi saladus. Ma pole ainus mees, kes on talle ette jäänud,“ alustas Lepistu vastamist. „Temaga on lihtne, tuleb teha nii nagu tema ütleb. Nagu (Vladimir) Putin või Kim Jong-Un või keegi sarnane, kellele ei saa mitte midagi vastu öelda. Ma pole seda tüüpi inimene, olen aus mees. Mulle meeldib, kui asjad käivad loomulikult.“

„Floras olles olin neile kasulik, võib-olla said nad minu pealt raha teenida. Kui lähed aga Levadiasse, on sinuga kõik,“ jätkas ta. „Ma pole ainus näide. Frank Liivak polnud viimastel aastatel Floras põhimees, aga kuulus koondisesse. Levadiasse tulles mängis ta esimesel aastal kõige rohkem minuteid, aga pole koondisele isegi lähedal. Nii need asjad on. Mina suud kinni ei hoia.“

Mida peaks muutma, et Eesti jalgpalli üldine tase paraneks? „Jalgpalliliidus on vaja võimumuutust. Kuidas võtta türann maha? Inimesed peavad üles tõusma ja mõistma, et nii ei saa edasi minna,“ arutles Lepistu. „Ta ütleb igale klubile, mida peab tegema. Jalgpalliliit proovib kõike kontrollida. Minu silmis peaks igal klubil olema võimalus tegutseda puhtalt lehelt ja õppida ise, kuidas peaks tegutsema. Kõik saaksid siis loomulikul teel õppida ja areneda. Nad (EJL) tahavad täpselt öelda, mida iga klubi peaks tegema.“

Lepistu tõi seejärel välja, et ka infrastruktuuri olukord pole Eestis hea. „Paar head staadionit on, teised on küla- või kooliväljakud. Olen rääkinud sõprade, mängijate ja agentidega. Kui paned kokku tipphetkede videot, kus taustal on näha kolmerealine tribüün ja üks kuradi rong sõidab mööda, siis seda ei saa tõsiselt võtta. Peame infrastruktuuri kõvasti arendama, et ülejäänud maailm Eestit tõsiselt võtaks,“ tõdes ta.