Kirjale on teiste seas tuliselt reageerinud ukrainlannast MM-i hõbe Julia Levtšenko.

„Minu nimi on Maria Lasitskene. Ma olen Tokyo 2020 olümpiavõitja kõrgushüppes. Ma pole kindel, kas te mind tunnete, sest kui ma teie hiljutisi avaldusi ja otsuseid loen, on mul tugev kahtlus, et te olete juba palju lähemal poliitikale ja kaugemal sportlastest ja tippspordist üldiselt,“ alustas Lasitskene oma kirja.

„Aga ma mäletan väga hästi, kuidas te pigistasite silma kinni fakti ees, et praegune ROK-i president Sebastian Coe ei lasknud mind 2016. aasta olümpiale võistlema lihtsalt seepärast, et ma sündisin Venemaal.“

„Viimasest seitsmest aastast pole ma saanud rahvusvahelistel võistlustel käia umbes neljal. Minu suhtes pole üleval olnud ühtegi kaebust, välja arvatud üks... Rahvusvaheline kergejõustikuliit kasutab mu Venemaa passi trumpkaardina igal võimalusel. Ja te ei näinud selles midagi valesti olevat. Nüüd nad teevad seda jälle, kuid otseselt teie õhutusel.“

„Mu peamised konkurendid kõrgushüppesektoris on Ukraina tüdrukud. Ning ma ei tea ikka veel, mida neile öelda või kuidas neile silma vaadata. Nemad ning nende sõbrad ja sugulased kogevad midagi, mida ükski inimene ei peaks kunagi tundma. Olen veendunud, et midagi sellist poleks kunagi tohtinud juhtuda. Ning ükski argument ei suuda mu arvamust muuta. Aga te ei tea seda kõike. Te eelistate mitte teada, mida Venemaa sportlased mõtlevad ja kuidas hiljutiste Ukraina sündmuste valguses elavad. Kui te tõesti sportlaste saatustest hoolite, ei nõuaks te avalikult, et me neil teemadel avalikult räägiks, vaid üritaksite maailma läbi spordi ühte liita. Aga te valisite enda jaoks lihtsaima lahenduse – kõiki meid kodakondsuse pärast keelustada.“

„Te ütlete, et palusite Venemaa sportlased keelustada, kuna meie turvalisus on ohus, kuid see pole tõsi. Venemaa tennisistid, kes võistlevad üle maailma, tõestavad seda ikka ja jälle. Fännid armuvad sportlastesse mitte nende rahvuse või kodakondsuse pärast, vaid sellepärast, mida nad võistlustel näitavad. Minu arvamus on, et olümpialiikumisel ja spordil üldiselt on tagumine aeg lõpetada rahvuslippude ja hümnide kasutamine kõikidel võistlustel.“

„Igasugused otsused peaksid tooma tulemusi, aga see, mida teie tegite, ei peatanud sõda, vaid vastupidi, sünnitas uue sõja spordi ümber ja sees, mida on võimatu ohjeldada.“

„Mul pole kahtlustki, et teil puudub julgus ja väärikus Venemaa sportlastele määratud sanktsioone leevendada. Sel juhul peaksite te tunnistama, et olete kõik need kuud ROK-i hartat rikkunud ning kõikide rahvusvaheliste spordialaliitude statuudid on muutunud väärtusetuks paberiks.“

Lasitskene postitas kirja ka oma Instagrami kontole, kus seda on kommenteerinud mitmed ukrainlased, sealhulgas Levtšenko.

„Me toetasime teid nii palju, kui suutsime. Ning me ei kaotanud kaastunnet ka omaenda maine hinnaga. Isegi pärast Krimmi annekteerimist ja Ida-Ukrainas alanud sõda. Ma tahtsin uskuda, et „kõik ei ole sellised“. Isegi kui teid ei lubatud teie riigi eksimuste tõttu rahvusvahelistele võistlustele,“ alustas Levtšenko.

„Aga kui 24. veebruari hommikul täiemahuline invasioon algas, lendas rakett minu majast 5 km kaugusele. Ma värisesin kell 4 hommikul hirmust ega teadnud, kellele esimesena helistada, kui sain sõnumi oma treenerilt: „Julia, paki oma asjad...“ Venemaa sportlastelt ei tulnud vastuseks mitte ühtegi sõna. Vastupidi, korraldati hoopis kontserte sõja peaaegu üksmeelseks toetuseks.“

„Asi ei ole poliitikas ega spordis. Need on KURADIMA inimelud!!! Kõige väärtuslikum asi! Need ei ole medalid ja rekordid! Asi on õiguses selles maailmas eksisteerida!!! Kõndida ja hingata! Täiskasvanud, vanurid, lapsed... Enamik istuvad keldrites, paljud on vigastatud, paljudel on eluaegne psühholoogiline trauma ning osad on pidanud jätma ka oma elud!!! Kas sa arvad, et sport on tähtsam kui õigus elule?“

„Sul ei lasta võistelda, sest sa oled venelane?!! NAD TAPAVAD MEID lihtsalt SELLEPÄRAST, ET ME OLEME UKRAINLASED!!!!! Mõistad, milles on erinevus?!!!“ lõpetas Levtšenko.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid