Ta kordas 100 m jooksus isiklikku rekordit 10,68, sai kaugushüppes pärast kaht üleastutud katset kirja 7.85, tõukas kuuli 13.32, kuid kõrgushüppes pärast 1.85 ületamist tuli kõrvale astuda.

Mis täpsemalt juhtus?

„Krambid tulid, mõlemas tagareies. Tekkisid üsna lambihetkel, kui hakkasin kuulitõukes kosse jalga panema. Kõige pealt lõi kubemesse ja kui tõusin püsti, et seda kuidagi leevendada, siis läks tagareide üle. Ja veel biitseps oli ka omakorda. Mõtlesin, et see on ühekordne, võtsin magneesiumit ja läksime kõrgushüppesse. Seal oli jooksu ajal veel enam-vähem, aga kui hüppesse läksin, lõi korraliku piste sisse.

Üritasin küll veel paar hüpet teha, aga kui läksin maksimumiga 1.85 hüppama, siis oli juba korralik valu. Mitte valu, vaid nagu keegi paneks sulle kaikaga vastu tagareit. Füsioterapeut Risto Jamnes ütles ka, et see on selline piiripealne asi, võib katki minna. Hooaeg on alles alguses, pigem ei hakka riskima.”

Kui suur pettumus see sulle on?

„Tulin siia heas vormis, üritasin küll sellele vastu hakata, aga ma ei saa ju midagi teha, kui lihtsalt tagareis läheb täiesti lukku. Kuna hooaeg on alles alguses, siis mul väga kahju ei ole. Kahju on Eesti fännidest, kes siia tulid. Ja üldse see publik, tahaks kaks vägevat päeva siin teha, isegi kui läheb halvasti. Sellest on kahju, aga muidu mõtlen, et hooaeg läheb edasi, vorm on hea, tahaks seda realiseerida.”

Kuidas tehtud aladega rahule jäid?

„Pigem väga. Lihtsalt on see, et 100 m tehniliselt väga superjooks. Mõtlesin, et nii aeglane aeg ei saanud olla, jooks tundus endale parem. Aga kui nägin, et tuul oli 0,9 m/s vastu, siis sain aru. Kauguses oli tulemus oli väga hea, lihtsalt tehniliselt ei olnud ma sooritusega rahul. See tekitas korra emotsiooni, et miks ma kolmandal katsel jälle kääre ei teinud. Kuul oli tehniliselt hea, aga ei olnud jälle särtsu. Võib-olla oli nendest krampidest see, et ei olnud pauku sees. Muidu olin rahul. Kõrgushüppes oli ka põrge olemas, kahjuks ei saanud.”