22-aastase otepäälase jaoks ei sündinud otsus raskelt, kuna punt on tuttav ja treenerite meeskonna tuumik sama.

"Juba veebruari kuu lõpus uurisin võimalusi nendega jätkata, kuid lõplik otsus sündis mõned nädalad tagasi," rääkis Aigro. "Kuigi möödunud hooaeg oli suures pildis pettumus (va Lennumäe maailmameistrivõistluste 19. koht), võinuks arvata, et soovin muutust, kuid jõudsin järeldusele, et poolel teel kaardilugejat ei vahetata. Mul on üle lahe asjad pooleli ning tänaseks oleme teinud omad järeldused ja üritame edaspidi vigu vältida."

"Loomulikult on tähtsaim püsida terve," sõnas Aigro ja lisas: "Möödunud sügisene jalavigastus on tänaseks küll täielikult paranenud, kuid veel jaanuaris andis jalg omajagu tunda. Just füüsiline pool jäi vajaka hooaja alguses ja enda ootused, soov ja tahe võib-olla ei lasknud kainelt mõelda ja keskenduda sajaprotsendiliselt ravile ning lükata hooaja algus edasi. Samas on see minevik ja keskenduda tuleb tulevikule!
Põhjanaabrite juures on omajagu muudatusi läbi viidud ning see lihtsustas otsuse langetamist. Kuid peamine, Janne [Väätäinen] jätkab, Frederic [Zoz] samuti ning eraldi palgati meeskonna juurde varustuse eest vastutav isik/abitreener. Neil on selge visioon ja nägemus järgnevate aastate osas ning see ühtib minu omaga. Mul on hea meel, et saan jätkata meeskonna juures, kel on tahet, teadmisi ja võimalusi jõuda taas tippu!"

Eestlaste plaan oli toores

"Vahepealsed jutud planeeritavast Eesti koondisest tuli positiivse üllatusena. Ma ei ole kunagi sisuliselt kuulunud täisväärtuslikku Eesti koondisesse," jätkas Aigro. "Ma pean silmas koondisesse, kus on peatreener, abitreener, rätsep, füsioterapeut, n-ö täis pakett. Meil on olnud küll vastutav treener, kellega MK-etappidel või muudel võistlustel käia, kuid see oli ka kõik. Võib-olla kui ma olin 18–19 ja saavutasin esimesed MK punktid, oligi see piisav."

"Olin päris põnevil ja viivitasin pikalt oma otsusega, kui sain hooaja lõpus teada, et mingid mõtted on alaliidul tekkinud. Kuid paraku pean nentima, et natuke toores oli see plaan veel tulevase hooaja kontekstis," sõnas suusahüppaja. "Ma ei soovinud alustada hooajaeelset ettevalmistust olukorras, kus hakkame vaikselt minema ja vaatame kuhu me välja jõuame. Sellepärast sai seekord tehtud otsus jätkata kolmandat hooaega põhjanaabrite juures. Samas on hea meel, et on taas hakatud mõtlema suusahüpete koondisest ja kui kõik kivid paika loksuvad ühel päeval, siis kindlasti treeniksin hea meelega koduse koondise juures ja ehk saaksin ka noorematele midagi juurde anda."

Soome koondise peatreenerina jätkaval Janne Väätäisel on hea meel, et Artti saab jätkata treeninguid tema käe all. "Artti on kaks aastat meiega koos treeninud ja selle ajaga on ta täielikult omaks võetud. Ta on meie poiss," muheles Väätäinen ja jätkas.
"Polnud tegelikult pikka arutelugi tema jätkamise osas. Ta näitas ise huvi üles ja samuti meie ning uuele spordidirektorile Mika Kojonkoskile sellest piisas. Õigemini Mika oli samuti väga huvitatud Artti jätkamisest, kuna ta on väga sümpaatne noormees ja väga paljulubav sportlane. Aigro annab meile palju juurde tänu oma väga professionaalsele suhtumisele."

"Soomes on olnud viimasel kümnendil madalseis, kuid täna on tekkinud kindel nägemus, kuidas edasi minna, et meie sportlased suudaksid taaskord poodiumi kohtade eest võidelta ja miks mitte ka Artti," jätkas Väätäinen. "Palgati uus spordidirektor Mika Kojonkoski, kes on toonud kaasa küllaltki suured muutused ja ka alaliit panustab märgatavalt rohkem kui varasemalt. Näiteks oleme alustanud varustuse arendamise projekti, kuna näeme, et siin on meil mahajäämine ehk isegi kõige suurem hetkel. Selle jaoks on meeskonnaga liitunud inimene, kes antud valdkonna eest vastutab. Rootsi on siin ehk halb näide, aga pean tunnistama, et me olime samal kursil juba pikemat aega. Minu jätkamise peamiseks eelduseks oli vajadus muuta süsteemi terviklikkust, näha pikka plaani alaliidu poolt, ja mul on hea meel, et ühine arusaam on tekkinud ja kõik saavad aru, et pelgalt uhke ajalugu meie ala edasi ei vii."

"Tulles tagasi Artti juurde, siis ta on väga potentsiaalikas noor sportlane, seda näitas kas või möödunud suvel kontinentaalkarikasarjas saavutatud kolmas koht," hindas peatreener. "Ma usun, et kui seda väikest, kuid väga rasket vigastust ei oleks sügisel vahele tulnud, suutnuks Aigro tõenäoliselt teha läbilöögi juba möödunud talvel, kuid siin oli ka palju muid väikeseid faktoreid, mis suurt pilti mõjutasid."

"Peamine tema puhul on, et ta teeks oma ära. Kui ta teeb hea soorituse, siis see juba ongi väga väga heal tasemel. Kui minna võistlustele midagi enamat tegema, midagi, milleks sa võibolla veel valmis ei ole, siis ei tule ka soovitud tulemus enamjaolt. Peame olema kannatlikud. Õnneks on ta väga motiveeritud ja temaga on hea töötada. Kui ta jätkab sarnaselt ja parandab samm sammu haaval end, siis tulevad ka tulemused. Ma tean, et ka kodus on tal väga hea meeskond ümber. Alustades Indrekust (Tustit), lõpetades Karl August Tiirmaaga. Meil on Karliga tihe kontakt, ta on hea treener ja meie nägemus kattub. See annab minule kindluse, et kodus olles on Artti heades kätes."


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid