Minu jaoks ei läinudki see mäng nagu õieti käima - kiiresti tekkis olukord, kus ühel enam ei olnud vaja ja teisel ei lastud midagi teha. Sakslastel oli halb päev, itaallastel väga hea päev. Ootasin või lootsin teistsugust kohtumist, sest häälestasin end Saksamaa toetajaks.

Itaalia oli omas sõiduvees, neil polnud vaja mängida pikki rünnakuid, nad ei söötnud vastase poolel kaua, vaid tegid kiirelt oma rünnakud ära ja nii õnnestus see kaks korda väga edukalt. Kui vaadata tagasi veerandfinaalile Inglismaaga, siis ka tolles mängus oleks Itaalia võinud puuri täis lüüa, võimalusi oli toonagi palju. Oma osa on ka sportlikul õnnel - ei saa öelda, et Saksamaa oleks kehvalt alustanud, aga Itaalia tõrjus esimesed ohtlikud olukorrad ja realiseeris võimalused.

Võrreldes selle Itaaliaga, kes meie vastu valiksarjas mängis ja kellele kodus napilt 1:2 kaotasime, on neile lisandunud Balotelli, kes on saanud oma kohmetusest üle ja on finaalis väga suur jõud, Cassano ja Pirlo olid ka valiksarjas võtmetegijad ja tänagi oma tuntud headuses. Kas või esimene värav oli puhtalt Pirlo ja Cassano eeltöö.