Täna 25 aastat tagasi. Kalevi spordihall oli rahvast puupüsti täis. Kalevi võit mõjus nii, nagu väike puudel hammustanuks lõvi
Võidu alusmüür
1991. aastaks oli Kalevil kujunenud ühtne löögirusikas. Tiit Sokk, Aivar Kuusmaa, Margus Metstak, Andrus Nagel, Rauno Pehka, Ivo Saksakulm, Aleksandr Karavajev ja Aivar Toomiste olid neli-viis hooaega koos mänginud. Venemaalt värvatud Sergei Babenko tõi korvi alla suure jõu. „Paneksin Babenko Sabonise ja kolme Jugoslaavia koondislase järel tolle aja Euroopa korvpallis viiendaks keskmängijaks,” hindas olümpiavõitja Sokk.
„Euroopa tasemel mängujuht, NSV Liidu koondisse kuulunud tsenter. Tugev Metstak, vahetusest sekkusid Saksakulm ja Karavajev – kõik lülid olid täidetud,” lausus Kuusmaa, kes lõi koos Sokuga tagaliinis tulevärki.
NSV Liidu koondise kandidaadiks saanud Sumo [Kuusmaa hüüdnimi] kirglikule mängu sisseelamise võimele oli „ühel kuuendikul kogu planeedist” raske võrdset leida. „Läksin alati võitma, tahtsin maksimumi. Mulle meeldis mängus kõvasti pingutada, aga ma ei tahtnud kogu aeg nii palju treenida, nagu kõvasti pingutamiseks vaja oli. Ega ma lihtne tüüp olnud,” tõdes korvikütt.
„Meil oli tugev abilistetiim,” ütles välisturneede arhitekt, abitreener Riho Soonik. „Rein Jalak kontrollis kehalist töövõimet ja Pranas Mickevičius juhtis kangisaalitreeninguid. Heiki Krimm tegeles nõelravi ja posimisega. Salumets teadis, mis treeninguid keegi vajas. Seltskond mõtles ühes suunas ja suure juhi otsuseid tunnistasid kõik.”
Võidu anatoomia
Kui Kalev 1990. aasta sügisel heitlusest esiliigameeskondadega terve nahaga pääses, tekkis Salumetsa sõnul meeskonnas pööre: „Me ei murdunud enam rasketel hetkedel. Liikusime ühes suunas nagu seanina. Mängijad muutusid energeetiliselt ühtseks.”
Hoolimata sellest, et Leedu klubid olid sarjast lahkunud ja olümpiavõitjad Aleksandr Volkov, Aleksandr Belostennõi, Valeri Tihhonenko ja Sergei Tarakanov välisklubidesse siirdunud, pidas Sokk kõrgliigataset väga kõvaks. „Moskva Dinamos oli mitu liidu koondise meest, AKSK-d vedas Berežnoi, VEF-il oli võimas „läti punaste küttide” tagaliin – Vetra, Miglinieks, Muižnieks,” sõnas ta.
Pärast VEF-i alistamist kogunes Kuusmaade ühetoalisse korterisse finaali pääsemist tähistama seitseteist sõpra. „Nad võtsid mulle apelsinimahla, siis oli päris raske,” ütles võõrustaja.
Treeningute oluline osa oli viskevõistlus, kus tagamängijad üksteist hasartselt üle trumpasid. „Igal treeningul tekkis intriig, viskevõistlust oli ebameeldiv kaotada. See oli edasiviiv,” meenutas Sokk.
Tõmmanud rünnaku laiali, murdsid lühemad kalevlased korvi alla ja söötsid pikkadele või pommitasid kaugelt. „Nagel ladus kolmeseid, nagu tagunuks naelu seina,” nentis Saksakulm.
Kuusmaa selgitas: „Vise oleneb enesekindlusest, jalgadest, palli- ja väljakutunnetusest. Visketunnetus väljendub ka sööduoskuses ja väljakunägemises, millega ebastabiilsel viskajal tekib probleeme.”
Suurepärane kokkumäng, hea õhustik ja võiduusk ladusid aluse Kalevi kümnele järjestikusele võidule ja esikohale põhiturniiril. „Metstak tuli Soomest tagasi ja andis playoff’iks kõvasti jõudu juurde. Suur kapp korvi all, läbi tema ei astunud keegi,” sõnas Saksakulm.
„Spartak lõi poolfinaalis imekombel AKSK-d, AKSK enne seda imekombel Moskva Dinamot,” meenutas Sokk. „Hooaja käigus võis Dinamot Spartakist paremaks pidada. Kõva pähkel oli VEF, Spartaki vastu niisugust pinget ei tundnud.”
Võidu tähendus
Kui Kalev 1987. aastal kõrgliigasse jõudis, puhusid juba vabaduseiha tuuleiilid. Peagi lehvisid tribüünil sinimustvalged lipud. „Kalevi hall oli rahvas pungil täis ja meie mängudel oli vabadusvõitluse maik juures. Meie võit AKSK üle mõjus nii, nagu väike puudel hammustanuks lõvi,” lausus Saksakulm.
Salumets lisas: „Inimestel oli vaja ühistunnet ja võimalust julge häälega karjuda, et maailmakorra muutusele energiat juurde anda. Sel saatuslikul ajaloolisel momendil käis ühiskondlik-poliitiline elu ka korvpallisaalis.”
Pingipoiss Gert Kullamäe tänas lihtsalt saatust: „Reigam, Drell ja Jurkatamm tõid ketsid ära, siis kutsuti mind. See oli hea kokkusattumus, sest unistasin ju saada sama heaks kui Kalevi mehed.”
Pingimehe rolliga leppis ka Toomiste, kes oli Kalevis rassinud esiliigast saadik. „Kord istusin pingile nii, et pika dressi all oli tavaline tänavariietus. Teadsin, et Salumets mind niikuinii mängu ei pane,” meenutas ta.
Pehka vaatas võidujoovastusele tagasi stoiliselt: „Kõik tahavad kogeda elus hetke, kui tõmbad särgi lõhki – siin ma nüüd olen. Meil on korvpalli maailmapildis säravaid hetki, Tiit on olümpiavõitja. Aga mida varem saad endast üle ja aru sellest, et oled väike pusletükike suures pildis, seda parem sulle ja nendele inimestele, kellega kokku puutud.”
Publikul, kellest paljud tahavad 2. juunil peetavas meenutusmatšis vanu kalevlasi taas näha, oli võidu sepistamisel hindamatu osa. „Alles nüüd avastan, kui paljudele see võit korda on läinud,” tõdes Metstak.
Selle aasta oodatumale spordishow´le, kui 2. juunil Saku hallis kohtuvad Tallinna Kalevi ja Kaunase Žalgirise 1991. aasta tähed, on piletid saadaval Piletilevis.