Sõudjate dramaatiline tee olümpiamedalini: pettumus Londonis, „kuum lahutus”, uus algus ja pronksine triumf


Pronks on võidetud. Mehed on andnud endast kõik ja Allar Raja (paremalt teine) vajab Tõnu Endreksoni (paremalt kolmas) ja Andrei Jämsa tuge. Vasakul Kaspar Taimsoo
Pronks on võidetud. Mehed on andnud endast kõik ja Allar Raja (paremalt teine) vajab Tõnu Endreksoni (paremalt kolmas) ja Andrei Jämsa tuge. Vasakul Kaspar TaimsooFoto: Tairo Lutter/Postimees

Nelja aasta eest Londoni olümpial esimesena poodiumikohata jäänud neljapaat avas Rio de Janeiros pronksiga Eesti medaliarve. Kui meeskond paneks kõik oma medalid kuhja ja saaksid vaid ühe valida, oleks see kõhklematult Rio pronksmedal.

Sõudmises on medalihetked enamasti ilusad ja valusad. Pilt, mis sööbib Rodrigo de Freitasi laguuni olümpiabaasist igaveseks mällu: Kaspar Taimsoo, Tõnu Endrekson, Allar Raja ja Andrei Jämsä on ületanud finaalsõidus finišijoone Saksamaast 3,84 ja Austraaliast 2,69 sekundit hiljem, ent Poolast omakorda 1,44 sekundit varem. Medal!

Mehed randuvad ja hakkavad paadisillale tulema. Esmalt potsatab maismaal pikali Taimsoo, kohe seejärel Raja, kes ei võtagi jalgu alla. Lõpuks tassitakse ta Endreksoni ja Jämsä vahel minema. Intervjuutsooni Raja ei tule, sest ilmselgelt ei suuda rääkida ja vajab isegi arstide hoolt. „Allar, kuidas sul on?” hõikab murelik Eesti sõudeliidu president Rein Kilk. Vastata Raja ei suuda, veab üksnes käega üle kõri – surm on silme ees.

Medal turgutab Raja jalule

„Andsin endast juba 1700 meetriga kõik,” ütleb Raja hiljem, kui meeliülendav medalitseremoonia on ta imerohuna elule tagasi turgutanud. „Seejärel juhtus see, mis juhtub üksnes olümpiamängudel. Ei oska öelda, mille arvelt see tuleb. Kogu meeskond aitas kaasa, teadsin, et keegi ei tee ühelgi tõmbel hinnaalandust, vastutustunne oli sees ja medalilõhn õhus.”

Seotud lood:
"Teadsin, et keegi ei tee ühelgi tõmbel hinnaalandust, vastutustunne oli sees ja medalilõhn õhus.”

Nii sõudis Raja läbi hämara tunneli finišis ootava autasuni. Eesti on medaliusku. Oled kolmas, kantakse kätel. Oled neljas, patsutatakse õlale ja öeldakse, et pole hullu, teinekord läheb paremini. Olümpiamedalil on eriline aura. Kui Endrekson, Raja, Jämsä ja Taimsoo teeksid nelja peale võidetud 37 (!) tiitlivõistluse medalist kuhja ning neil palutaks sealt ainult üks välja valida, sirutaksid kolm viimast kõhklematult käe Rio olümpiapronksi järele. Endrekson otsiks metallikuhjast välja kaheksa aasta eest Pekingis Jüri Jaansoniga kahasse pälvitud hõbeda.

„Kui keegi meist jätaks nüüd sporditee pooleli, võiks ta karjääriga rahul olla,” võtab Jämsä olümpiamedali kaalukuse ühe lausega kokku. Rasked on medalid ka sõna otseses mõttes – kunagi varem pole auraha kaalunud pool kilo.

Londonis lahutas treener Matti Killingu hoolealuseid medalist 1,74 sekundit. Sportlaste jaoks polnud neljas koht ei liha ega kala, pettumuseks polnud põhjust, suureks rõõmustamiseks samuti mitte. „Tunne on väga hea. Isegi üllatavalt rahulik. Mul on hea meel, et vahed esimestega olid suured, midagi ei jäänud kripeldama,” lahkab Taimsoo Rios ajakirjaniku palvel hinges toimuvat.

Graafika: Toom Tragel

Ja tagantjärele oli ainuõige otsus, et tulite Londoni olümpia vigade parandust tegema täpselt sama koosseisuga? „Muidugi! Neljapaadis on tehnika klappimine ülioluline, seda on päris raske kiiresti saavutada,” vastab Taimsoo.

Täpselt sel hetkel taban Taimsoo kõrval seisva Jämsä näolt mona-lisaliku vaevumärgatava muige. Stopp! Teeme lähiminevikus kiire ekskursiooni, et lugeja mõistaks paremini medali sünniloo tausta.

Neljapaadi kuum lahutus

Londonis medalita jäämine tekitas meestes pettumust, hakati otsima põhjust. Lahkhelisid tekitas seegi, et Pärnu sõudeklubi esindavad Jämsä ja Endrekson soovisid talvise ettevalmistuse teha teistest eraldi. Kevadel pakkus alaliidu juhatusse kuulunud neljapaadi eessõudja Taimsoo, et võiks koosseisuga vangerdada ja Jämsä asemel Kaur Kuslapit katsetada.

„Imelik ja nahaalne otsus!” ahhetas Jämsä, kui oli Pühaks Lehmaks ristitud eliitpaadist välja arvatud. Temast loobumine tõi ahelreaktsioonina kaasa senise koosseisu lagunemise, sest Endrekson astus trennikaaslase eest välja ning saatis teda pehmeks rääkima tulnud alaliidu presidendi Kilgi ja Taimsoo pikalt. „Ütlesin neile näkku, et Jämsäta ma neljapaati ei istu. Praegu on neli sõudjat teistest üle, kedagi Jämsäst tugevamat meil pole – see on karm reaalsus. Hakata olümpial medalita jäämises süüdistama Jämsät... See on absurdikomöödia!” põrutas Endrekson toona.

"Neljapaadis on tehnika klappimine ülioluline, seda on päris raske kiiresti saavutada.”

Üsna ootamatult oligi toimunud neljapaadi kirglik lahutus. Saabus vaikelu. Pärnu sõudeklubi sportlased proovisid väiksemates paatides tulutult edu saavutada, teisel kaldal asuva Pärnu Kalevi klubis edutati Taimsoo ja Raja kõrvale neljasesse Kuslap ja Sten-Erik Anderson. Kuigi kohe esimesel MK-etapil jõuti poodiumile, ei teinud noorenenud koosseis tiitlivõistlustel medaliväärilisi etteasteid. Ehkki puudu ei jäänud just palju.

Ajaga tunded vaibusid ja mõisteti koostöö vajalikkust. Endrekson soostus eelmisel kevadel lõpuks uuesti neljapaati istuma. Kuna EM-il saadi 8. koht ja paat ei liikunud, paluti keset hooaega Jämsä tagasi. Vana bänd oligi koos ning kohe võideti MM-il pronks ja lõpetati kuus aastat kestnud sõudjate medalipõud tähtsamatel suurvõistlustel (MM ja olümpia). MM-il oli järjekord täpselt sama nagu Rios: 1. Saksamaa, 2. Austraalia, 3. Eesti. Kevadel lisandus meie meeste kollektsiooni EM-kuld.

MM-il oli järjekord täpselt sama nagu Rios: 1. Saksamaa, 2. Austraalia, 3. Eesti.

Kõik need asjad on nüüdseks unustatud. Keegi ei ole kellegi peale pahane. See ongi sport. Medal käes, järelikult istusid paadis õiged mehed. Ehkki me ei saa iial teada, mis koha saanuks neljapaat Kuslapi ja Andersoniga. Ega ka mitte seda, kas medal tulnuks juhul, kui poleks üldse muudatusi tehtud. Võib-olla aitas just vahepealne verevahetus mehi veelgi paremini motiveerida? Igatahes kui Taimsoo end paadisillal püsti ajas, oli Jämsä esimene, keda ta kallistas. Äärmiselt tore, et Pärnu jõe kahel kaldal tegutsevad rivaalitsevad klubid suutsid sepistada ühiselt medali, mis teeb palju rõõmu kogu Eestimaale.

„Londoni sõit on siiani väga hästi silme ees. Seekord saime stardist paremini minema. Seal jäime liiga palju maha. Seegi kord tundus mulle millegipärast esmalt finišis, et oleme neljandad…” pelgas Endrekson esiti, et Londoni sõit kordus. Aga ei, seekord maanduti imeõhukese ja üliolulise medalipiiri õigel poolel. „Väga loodan, et see võtab teistel koondislastel pinged maha. Kui me Jüriga Pekingis hõbeda saime, tuli Gerd Kanter hiljem kullale!” muheleb Endrekson.

***

Pronksimeeste esimene kiire kokkupuude ajakirjanikega katkestatakse sümboolsel moel: sportlastel palutakse lahkelt uuesti paati istuda ja minema sõuda, et teha intervjuutsooni väiksel paadisillal ruumi juba järgmistele medalimeestele. Ihaldatud pronks käes, sõuavad tõepoolest kõik meie mehed edasi. Ka 37-aastane Endrekson ei kavatse lähiajal aere käest panna, 34-aastane Jämsä vaatab lootusrikkalt 2020. aasta Tokyo mängude poole. „Keegi ei saa karjääri veel lõpetada, sest Tõnul on täiskomplekti vaja!” avaldab Taimsoo lootust võita Tokyos kamraadidega koos kuldmedal.