Siim Suklese trump on sõltumatus

Alates 2. jaanuarist on kultuuriministeeriumi asekantsleri ametikohal 28aastane Siim Sukles, kellest sai seega Eesti kõrgeim spordipoliitik. Ta vahetas sellel kohal välja Henn Vallimäe.

Esimene asi, mis uus asekantsler tegi, oli võimalikult suure sporti puudutava infohulga ülespanek Internetti. Kõike seda, mis riigi spordijuhtimises toimub, saab näha kultuuriministeeriumi kodulehel aadressil www.kul.ee. “Seal on üleval ka see, kuidas raha jaotatakse ja kõik sellega seonduv. See annab juurde tööaega, sest enam ei pea nii palju vastama telefonikõnedele, et kes kui palju raha sai. Ma arvan, et neid rahasummasid ei pea varjama, vaid vastupidi, neid tuleb uhkusega näidata,” arvab Sukles.

Riik jagab maakondadele toetussummat tervisespordiraha nime all. Selle suurus sõltub baasrahast ja elanike arvust maakonnas. Nii sai sel aastal Ida-Virumaa Eestis enim raha, 575 500 krooni. Näiteks Suklese kodumaakonna Läänemaa vastav summa oli 203 000. Asekantsleri sõnul on see raha määratud küll eelkõige tervisespordiprogrammidele, kuid täpset ettekirjutust raha jaotamiseks ei ole. “Kui Eesti spordis oleks kõik must-valged toonid, siis võiks öelda, kuhu milline raha täpselt minema peab. Niikaua kui aga on ka kergelt halle toone, ei saa ministeerium täpseid ettekirjutusi teha,” nendib Sukles, kelle sõnul jääb siiski maavalitsuste otsustada, kuhu raha läheb. Sukles oli nõus, et see raha peaks minema nn rohujuure tasandile, mitte maakonna tippsportlastele, kes peaksid olema nii tugevad, et nad saavad oma toetuse alaliidult. Kahjuks selline süsteem Eestis aga veel ei toimi.

“Mõnes maakonnas jaotab selle raha maavanema spordinõunik, mõnes kohas kohalik spordiliit,” räägib asekantsler, kelle käepikendused maakondades on just maavanemate spordinõunikud, kes kuuluvad regionaalsesse spordinõukogusse ja kes Suklese sõnul teevad ministeeriumiga väga tõhusat koostööd.

“Eks muidugi juhtub ka nii, et mõnes linnas nagu ka mõnes spordialaliidus ei saada omavahel hakkama, kuid paljud mured ei puuduta otseselt riiki. Paljud riigile suunatud probleemkirjad on tehtud põhimõttel “Moskvu, Brežnevu”. Vaja oleks need aga hoopis väiksemal tasandil ära lahendada,” räägib Sukles.

Spordiseadus vajab muutmist

Eestis spordipoliitika korraldamiseks on siiani tegutsenud valitsuse nõuandva organina pea 20liikmeline spordinõukogu. “See nõukogu on olnud senini ärakuulaval seisukohal,” nentis Sukles, kelle ettepanekul võeti veebruarikuu teisel esmaspäeval toimunud ESN nõupidamisel vastu otsus, et töö tõhustamiseks moodustatakse ESN tööorganina märtsikuus umbes kaheksaliikmeline ümarlaud, kuhu kuuluvad kõik asjahuvilised valdkondade esindajad, kes valmistab ette spordiobjektide eri variandid. ESN tuleb kokku ja otsustab, millised varem läbi arutatud ja ette valmistatud projektid või ettepanekud valitsusse viia.

Suklese arvates on 1998. aasta juunis vastu võetud spordiseadus nõrk. “Plaan on hakata oktoobrikuus tegelema spordiseaduse muutmisega. Paistab, et see oli seadus, mida lihtsalt oli vaja mingil momendil vastu võtta. Pole küll kuulnud ega kohanud, et keegi selle järgi talitaks,” ütleb Sukles, lisades, et paljud inimesed spordiringkondadest teavad küll ja on isegi lugenud Eesti spordi hartat, kuid seda, et spordiseadus on olemas, tuleb neile meelde vaid mälupingutuse tagajärjena. “Olen spordiseadust kaks korda lugenud, kuid pole isegi märkmeid teinud, mida seal peaks parandama,” sõnas Sukles, kes siiski ei arva, et seaduse nõrkus häiriks tema tööd. “Samm-sammult töötame välja spordipoliitika, ja siis on hea näidata, et selleks, et seda ellu saaks viia, on vaja muuta seadust,” räägib Sukles taktikalistest plaanidest.

Suklese arvates ei ole Eestile vaja spordiministeeriumi. “Selliseid ettepanekuid on küll tehtud, kuid ma pole selle mõtte vajadusest aru saanud. Öeldakse küll, et asekantsleri nimetus on nõrk, kuid minu jaoks ei mängi see rolli. Mujal maailmas pole olemas spordiministeeriume ja selle eksisteerimiseks Eestis oleks meil vaja 400 tippsportlast,” räägib Sukles, kelle sõnul saaks spordiministeeriumi olemasolul eelkõige õnnelikuks vaid kaks inimest — üks, kes saab spordiministriks ja teine, kes saab kantsleriks.

Ka ei näe Sukles sügavat mõtet selles, et kultuuriminister võiks olla sporditaustaga inimene. Suklese arvates on kultuuriinimesel ennast spordiga lihtsam kurssi viia kui spordiinimesel kultuuri eri valdkondadega. “Spordi nimi on ju ka kehakultuur, ta on samasugune kultuuri osa nagu muusikakultuur ja teatrikultuur jne,” esitab Sukles paljude spordiinimeste jaoks kindlasti mõistmatuks jääva sõnumi. Suklese arvates on tähtis mängureegleid järgida. “Me leppisime kohe alguses ministriga kokku, et kui ta peab sporditeemalisi jutuajamisi, olen mina kõrval, et ma ei kuuleks neid kuskilt mujalt. Ja teine kokkulepe oli see, et kui minister läheb kuhugi spordi teemal esinema või kui ta teeb käskkirju, siis tulevad need spordiosakonnast,” räägib Sukles.

Klubid ei tohi olla treenerikesksed

Eesti on olnud kaua iseseisev, kuid kogu selle aja on räägitud, et meie klubid ei saa jalgu alla. “Inimeste tahtmises on probleem. Peab endale selgeks tegema, milleks on klubi vaja. Korralikul klubil peavad olema nii noored, täiskasvanud kui ka tippsportlased,” räägib Sukles ja sõnab, et Eestis üle 20 korralikult tegutseva klubi ei ole. “Esimene asi, mida muidugi eeskujuks võib tuua, on FC Flora ja Pohlak. See on tõesti fenomen. Ise olen näinud, kuidas lapsi 60 kilomeetri kauguselt Kehtnasse treeningutele tuuakse ja siis jälle tagasi. Selles klubis on püramiid paigas, lõpetades tipu Poomiga,” räägib Sukles.

Asekantsleri sõnul jääb korralike klubide tekkimine eelkõige selle taha, et klubides ei taheta tegeleda noortega. “Näevad, et tippudega tuleb raha rohkem, see on täiesti egoistlik lähenemine. Noored on ju need, kellest võistkonnale järelkasvu tuleb. Ilma nendeta ei toimu klubis mingit arengut.”

Spordiklubi ja spordikooli vastasseisu Sukles ei näe. “Väga ilus on selline variant, kui on olemas jõuline spordiklubi, mille üks osa on spordikool,” räägib Sukles ilusaid sõnu, lisades: “Ma näen võib-olla kõike liiga roosalt, aga klubi peab olema nagu äriettevõte. Lapsed ja vanemad on kliendid ja tellijad, klubi juhtkond ja treenerid on teenuse pakkujad. Mida parem on teenusepakkuja, seda rohkem tuleb klubisse lapsi ja raha, seda rohkem hakkab klubi arenema.”

Suklese sõnul ei tohiks klubid olla treenerikesksed. “Treenerid mõtlevad, et nad on pühademunad, keda kõik peavad käte peal hoidma. Aga kus on arenemine? Nad ainult vinguvad, et raha ei ole,” avaneb Suklese kriitikameel, kelle arvates jäävad sporditurul tegutsema vaid tugevad treenerid, kes ei luba endale treeningtöös vigu. “Selleks, et klubi majandada, ei pea olema treener, selleks peab olema mänedžer. Klubi peaks looma mõni kohalik ärimees, kes paneb etteotsa inimese, kes teab midagi majandusest ja raamatupidamisest. Kui klubi juhib treener, kes õpetamise kõrval liimib, rebib ja teenib veel raha bussisõiduga, siis mina ei julgeks oma last sinna klubisse anda.“

Suklese arvates on Eesti spordis olemas inimesed, kes tahavad tegeleda spordikorraldusega. “Raha hulk spordis järjest suureneb, aga seda kasutatakse ebaefektiivselt just sellepärast, et seda kasutavad inimesed ei taipa rahast midagi. Inimesed, kes küsimusele, kust raha tuleb, vastavad: “Raha tuleb raamatupidaja käest”. Ei tule ju, ta tuleb klientide käest, riigi käest. Iseenesest ei tule miski,” räägib Sukles, kes näeb pääseteed põlvkondade vahetuses. “Kes ikka 30 aastat vanas režiimis on olnud, see uues hakkama ei saa. Eestis on näiteks panganduses, ajakirjanduses uued inimesed ja edasiminek on märgatav. Sport, kultuur, põllumajandus — nendes valdkondades valitseb ikka vana mõtlemine.”

Sukles nägi spordi juurde tulles palju vastasseisu, kui teda ja ta kaaslasi kritiseeriti kui mobiilidega rääkivaid, ärilõunaid pidavaid ja kallite autodega sõitvaid noori EOK poisse. “Kui ma suutsin igal aastal välja ajada üle 3 000 000 sponsorite raha, siis ei saanud ükski spordiametnik, kelle liidu eelarvesse tuli 97 protsenti rahast, mind kritiseerida. Me olime liialt erinevad,” suutis Sukles kriitikast üle olla.

Oma tulemist ministeeriumisse põhjendas Sukles tahtmisega saada suuremat väljakutset. “Eks see kuus aastat oli päris pikk aeg viie rõnga teenimist. Olümpiamängud on üritusekeskne. Riiklik sport on midagi suuremat,” sõnas Sukles, eitades süüdistusi, et olümpiataustaga mehena hakkab Eesti spordis olema olümpiakeskne spordipoliitika. “Ma ei pea suuliselt neid süüdistusi ümber lükkama. Teod on need, mis näitavad. Minu jaoks on kõik sportlased, spordialaliidud, -organisatsioonid võrdsed. Minu jaoks on kõik kliendid, ma ei eelista üht teisele. Võrdselt analüüsin ma kõik alad läbi ja selge on see, et ala tulemusi, harrastajaid ja kandepinda ei anna kabel ja jalgpallil võrrelda. See, et üks ala on teisest parem, see on objektiivne, mitte subjektiivne.“

Kalev ajab naerma

Sel aastal on oodata Eesti olümpiakomitee ja Eesti spordi keskliidu ühinemist. “Riigi poolt näen, et uuest organisatsioonist saab meile väga hea partner ja alaliitudele on see väga hea teenindusorganisatsioon, kuhu saab probleemidega pöörduda. Üleval hoida kahte aparaati, see ei ole majanduslikult otstarbekas.“

Asekantsler ei pea õigeks, et sellised organisatsioonid, nagu seda on spordiselts Kalev, maaspordiliit Jõud, Eesti tervisespordi ühendus, liikumine Eluterve Eesti ja Eesti spordiveteranide liit saavad riigilt toetust eraldi realt.

Sukles tõdeb, et kindlasti on nende esilekerkimine olnud nn nööbikeerutamise tulemus. “Tegelikult on kõik võrdsed. Ma tean ja arvan ja loodan, et nad on seal eelarves viimast aastat niimoodi sees,” sõnab Sukles.

Küsimusele, millist osa näeb ta sellistel organisatsioonidel nagu Kalev ja Jõud Eesti spordimaastikul, vastab Sukles naeru ja ütlusega: “Magus teema”.

Kalevist räägib ta kui 100 aastat vanast organisatsioonist. “Ma arvan, et ta edendab sportlikku liikumist, aga ma pole veel sotti saanud, milleks ta on ja mida ta teeb. Kalev tuleb aeg-ajalt meelde vaid aasta lõpus, kui Kristina Šmigunile ja Indrek Pertelsonile aasta parimate kalevlaste tiitlid antakse,” räägib Sukles, kes suhtub paremini maaspordiliitu Jõud. “Jõud teeb ikka maakonna tasandil võistlusi.“

Just maakondades käies saab Sukles kõige suuremaid positiivseid emotsioone. “Maakonnas näed ehedat tööd. Kui näed, millistes tingimustes inimesed töötavad ja kui pragmaatikuna küsides “Mis sa tahad?” saad vastuseks: “Ma ei taha midagi, mõtle vaid minust positiivselt,” siis saad selgeks, et on olemas ikka patrioote, kes ei ole suhtumisega, et maksa mulle, võib-olla ma siis natuke jooksen,” sõnab Sukles, kes nn nööbikeerutamisega saadud raha nimetab väljapekstud rahaks.

“Mul ei ole õnneks mingeid vanu suhteid. Ma pole spordiringkondades kellegagi koos ühes ülikoolis käinud, koos viina visanud ega koos saunas käinud. Ma olen nii noor, et ma ei karda oma koha pärast ega loe sekundeid riigiteenistuse lõpuni,” räägib Sukles, kes käib kaks korda nädalas korvpalli mängimas ja kelle sportlastee tähtsündmus on koolipõlves “10 olümpiastardi” B-finaalis jooksmisega teleekraanile pääsemine. Elu edukaimaks saavutuseks peab ta Eestile Sydney olümpialt võidetud medaleid ja seda, et ta sai olümpiakomiteest rahuliku südamega lahkuda, sest töö, mis tehtud, oli tehtud korralikult.

SIIM SUKLES

Sünniaeg ja -koht: 17. juuli 1972, Pärnu

Haridustee: 01.09.1994-17.06.2000 Erakõrgkool Veritas — õigusteaduskond, bakalaureusekraad

01.09.1991-30.06.1993 Tallinna Majanduskool — õigusteaduskond

01.09.1979-21.06.1990 Haapsalu 1. keskkool

Töökäik:

01.12.1992-10.07.1994 MML Eesti Mets juristi abi ja üldosakonna juhataja

11.07.1994 — 30.04.1997 Eesti olümpiafondi tegevdirektor

24.04.1997- 19.08.1999 ASi Eesti Loto nõukogu liige

01.05.1997-31.12.2000 Eesti olümpiakomitee tegevdirektor

12.10.1998- ……. ASi Rocca al Mare Suurhall nõukogu liige

19.08.1999- ……. ASi Eesti Loto nõukogu esimees

02.01.2001- …….. kultuuriministeeriumi asekantsler (sport)

Lisainfo

Keeled:

eesti keel — emakeel

inglise keel — kõnes ja kirjas

vene keel — kõnes ja kirjas

soome keel — suhtlustasandil

Hobid:

korvpall, lugemine, mägijalgrattasõit