RIO DE JANEIRO BLOGI: Algus on paljutõotav
"Bom dia! Tudo bem?" ütleme teile olümpialinnast. 30 tundi reisimist on seljataga ja vaim olümpiaks valmis. Delfi ja Eesti Päevalehest on Rio de Janeirosse jõudnud Gunnar Leheste, Märt Roosna, Piia Puuraid, Hendrik Osula ja Jaan Martinson.
Olime valmis pikkadeks järjekordadeks lennujaamas ja sekeldusteks pagasiga, aga reaalsuses sujus kõik sama kiiresti nagu Tallinn-Helsingi lennult maha astudes. Terminalis tervitasid meid kümned vabatahtlikud, kes olümpia akrediteeringuga reisijad eraldi passijärjekorda suunasid ning enne pagasi kättesaamist sai ka juba kaelakaardiga asjad joonde aetud. Algus on tõesti paljulubav!
Väravatest välja jõudes ootab Riosse saabujaid massiivne fotograafide ja telekaamerate hord, sest kunagi ei või ju teada, milline staar parasjagu lennult maha astub. Meie reisil neid palju ei olnud - mõned Soome purjetajad, üks sulgpallur Taiwanist, paar Prantsuse koondise dressides tegelast ja kari värvikaid Leedu kossufänne, kes nüüd kindlasti endast rahvusvahelistesse agentuuridesse ilusaid pilte saavad.
Sportlastest on natuke isegi kahju, sest soomlased pidid koos meiega New Yorgis järgmist lendu ootama kuus tundi ning veetma järgmised kümme tundi kitsaste istmevahedega salongis, kus sõba silmale saamine oli omaette kunst. Meie suudame veel magamata peaga kuidagi esimesed kaks päeva tööd teha, aga nendel hakkab ju juba nädalavahetusel võistlus pihta!
Takso saime kohe lennujaama eest ja maksma pidime selle eest vaid 70 reaali, mis teeb alla 20 euro. 20-kilomeetrise sõidu ja ummikutes seismise kohta igati soodne hind. Kuna taksosõit kulges enamasti mööda kiirteid, mida ääristasid vaeste linnaosad ehk favela'd, siis jõudis mõte korra peatuda ka küsimusele "Kuidas küll olümpiamängud sellisesse urkasse sattusid?", aga tegelikult on linn võimas ja agulid annavad sellele ainult oma erilise hõngu. Näiteks vibulaskjate areen, millest mööda sõitsime, asubki ühe sellise favela ääres.
Üritasime ka taksojuhilt pärida, kas neil päevil on ka palju tööd, aga ta vaid raputas pead ja andis üsna üheselt mõista, et temaga inglise keelset vestlust aretada pole mõtet. Ütlesime "obrigado" ja imetlesime vaadet edasi. Õnneks saadakse meist hotellis enam-vähem aru. Küll me selle portugali keele ka kolme nädalaga suhu saame!
