RIO BLOGI: Mina "Puri", sina "Kaka" ehk kuidas me kohalikele jalgpalli õpetasime


RIO BLOGI: Mina "Puri", sina "Kaka" ehk kuidas me kohalikele jalgpalli õpetasime
Tänavaväljakuid võib Brasiilias leida ohtrasti. Enamasti on nad metroojaamade kõrval või rannapargis.Foto: AFP/SCANPIX

Ühel ilusal õhtupoolikul otsustasime end Hendrikuga - mõlemad kõvad jalkatuusad - kohalike rannastaaride vastu proovile panna.

Jalgpall on Brasiilias ülipopulaarne ning isegi tavaline - muru- ja asfaltväljakud rannaäärsetes piirkondades pole mingi haruldus ja see, et need 24/7 hõivatud on, samuti mitte.

Kui kodus on vahel tunne, et tahaks kellegagi vutti taguda, aga kamraade napib, siis siin tasub minna vaid väljaku äärde ja öelda kohalikele "futebol, let's play!" Sulle üritatakse alguses selgeks teha, et järjekorda pääsemiseks pead natuke maksma, aga see on tegelikult hale nali, natuke isegi eneseirooniline. Teine vähe viisakam carioca ütleb, et pääsete peale niisama, pole probleemi, "mu sõber on natuke hull". Ainult et järjekord on pikk. "Peale mind veel neli tüüpi," üritab ta mulle käte ja jalgadega selgeks teha. Mis seal ikka, võtame järjekorda.

Samal ajal kui me esimese ette jäänud platsi ääres sitsime, värvatakse meid Hendrikuga juba teise tiimi. Pole veel jalga valgekski saanud, juba vahetad Brasiilias klubi - vägev! Seljakoti ja säravate putsadega tüüp viib meid teise väljaku juurde, kus ta sõbrad alles paelu seovad, et varsti mängima hakata. Hammustan läbi, et neilgi on vaid varumehi vaja, vaevalt me algrivistusse saame. Õnneks paistavad kõrval asfaltväljakul kaks umbes 15-16-aastast poissi niisama palli taguvat. Raudselt tahavad mängida. Pakume välja Brasiilia - Eesti maavõistluse.

Seotud lood:

"Mina Puri, sina Kaka... You know, Youtube?" tutvustan neile, kuidas asjad olema hakkavad. Nad ilmselgelt ei mäletanud seda sajandi matši, mille Eesti Lilleküla staadionil vaid 0:1 kaotas.

Brasiillased on tehnilised. Kuradima tehnilised! Aga ma lõikan palli vahelt ja löön mängu esimese värava! Jalgpalli pühamus, Rio de Janeiros Eesti koondise väravaarve avada on uskumatu tunne! Karjatan täiest kõrist "Jess!" ja jooksen kiirelt kaitsesse tagasi.

Läksime 1:0 juhtima, aga edasine on vaid naljanumber. Meid tehakse lihtsalt lolliks. Nad võiksid meile lüüa 20:1, aga harjutavad meie peal uusi trikke, mis nad just hommikul Playstation'il tegid. Meie ainult jookseme palli järel, kolmkümmend protsenti juhtudest saame varba vahele. Kui nad ka tühjale väravale peale jooksevad (meid on keskväljal mõlemaid haneks tõmmatud ja taga on tühi väli), ootavad nad meid järele, et väravajoone ees veel mõni "varbaga õhku ja kannaga üle pea" nali teha. Ühel juhul kümnest õnnestus meil see läbi närida, kui Hendrik oma hiilgavat hüppevõimet demonstreeris.

Juhtima me enam ei pääse, aga seis püsib kogu aeg tasavägine - 1:2, 2:4, 5:5... Võiksime küll kerge vaevaga juhtima minna, aga lööme selle asemel posti, oleme liiga optimistlikud või lihtsalt naiivsed. Ja isegi kui juhtima läheksime, lööksid nad kindla peale kolm tükki vastu. Kui publikus istuks Simpsonitest tuntud paks poiss Nelson, näitaks ta meie peale näpuga ja hüüaks: "Häähää!"

Lõpuks jääb seis 7:5 Pele ja Romario kasuks, kodanikunimedega Gabriel ja Kevin, nagu hiljem kätt surudes teada saame. Hendrikule jäid matšist kaks verist marrastust, mille ta sai triblamise käigus pallile komistades, mulle lihtsalt kortsus kopsud. Lubasime revanši võtta. Sest ükskord me võidame niikuinii!