Intervjueerisin esimese Eesti sprinterina olümpiafinaali jõudnud sportlast võistlusjärgse päeva hommikul. Mägi oli heas tujus ja jutukas – tema mõttearendused on alati läbimõeldud ja huvitavad, tühje sõnu ta ei loobi.

Mida teeb Rasmus Mägi, kui…

… on olümpial kuuenda koha saanud ja ajakirjanikele intervjuud ära andnud?

Läksin tagasi soojendusstaadionile, kuhu teised eestlased – Anne, Taiku, Grit (vanematest treenerid Anne ja Taivo Mägi ning treeningukaaslane Grit Šadeiko – M. R.) ja veel mõned – kogunenud olid. Esmalt võtsin õnnesoove vastu, seejärel tegin kerge lõdvestuse. Seda heameelt oli näha kohe, kui teiste juurde jõudsin. Kes staadionil ikka väga tähistab, pigem kõik lihtsalt nautisid hetke. Rasked jooksud olid läbi, Eesti rekord olemas, kõik muutus järsult nauditavamaks. See oli huvitav hetk – kellelgi midagi väga öelda ei olnudki, aga oli näha, et sisimas olime kõik tehtud tööga väga rahul.