“Loogiliselt võttes peaks Eesti medalilootusi suurendama asjaolu, et sel hooajal panevad vähemasti mehed, aga suuresti ka Šmiguni tiim, kõik panused just ühele võistlusele, olümpiale. Meenutagem Alaveri sõnu, et sel hooajal on oluline vaid üks päev ja üks võistlus — 17. veebruar ja Torino mängude 15 km klassikat. Ja meenutagem Šmiguni sõnu, et see, mis tuleb pärast olümpiat, pole üldse tähtis,” arvab Pullerits Postimehe kuukommentaaris.

Samas ei ole ajakirjanik rahul Eesti Suusaliidu vähese ambitsioonikusega — nimelt on möödunud kuul laiali saadetud alaliidu pressiteates kirjas, et Eesti murdmaasuusakoondise eesmärk Torinos on üksainus medal.

Jääb vaid loota, et Kristina Šmigun, Jaak Mae ja Andrus Veerpalu ise ihkavad sisimas enamat ja üritavad Torinos rohkemat, kui peatreener ja alaliit neile kolme peale sihiks on seadnud, leiab Pullerits.

Šmiguni puhul usub Postimehe vanemtoimetaja, et palju raskem on leida tegureid, miks ta ei peaks pjedestaalile jõudma, kui põhjendusi, miks ta peab pärast nurjumisi Naganos ja Salt Lake Citys Torinost viimaks medalid ära tooma. “Ta on ju püsinud talvest talve ükskõik mis alal, v.a sprint, maailma absoluutses eliidis. Ja ta läheb olümpiale vastu täiendatud professionaalse meeskonnaga, kuhu kuuluvad teiste seas treener Inge Bråten, arst Mihkel Mardna ja psühholoog Mare Pork.”.