Merike Anderson: mul on siiralt hea meel, et noored koondislased ei karda mind enam

Eesti taasiseseisvumise järel on mitmed meie naiskorvpallurid käinud õppimas ja mängimas USA ülikoolides ja pallinud erinevates Euroopa liigades. Täiesti omaette klassist on aga olnud 38-aastane tartlanna Merike Anderson, kes viimased 15 hooaega järjest on pallinud välisklubides.

Pikki aastaid Eesti koondise tagaliiniliidriks olnud 181 cm pikkuse Andersoni teenistuslehelt leiame selliste riikide kõrgliigad nagu Soome, Läti, Venemaa, Prantsusmaa, Bulgaaria, Belgia ja Saksamaa. Seejuures on eestlanna mitmeid aastaid mänginud ka naiste kõige kõrgemal tasemel ehk Euroliigas ja tulnud tugevuselt teises eurosarjas Eurocupil hõbemedalile, kirjutab Basket.ee.

Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul antud intervjuus meenutas Anderson üksipulgi oma pikka ja edukat karjääri ning kinnitas, et tema ei plaani korvpalliketse veel varna riputada. Miks peakski, kui füüsiline vorm püsib läbi ja lõhki spordinaisel endiselt suurepärasena ja pallid kukuvad korvi. Motivatsioonile ei tee paha ka võimalus pääseda 3x3 korvpallis Tokyo olümpiamängudele.

Oled öelnud, et Sinu üheks unistuseks oli pallida Euroopa ühes tugevamas liigas Venemaal. Aastatel 2009-11 tegid selle unistuse teoks, kui mängisid Peterburi Spartakis?

See oli tõesti üks unistusi ja see täitus. On räägitud, et Venemaa liiga on Euroopas üks tugevamaid ja saan vaid kinnitada, et nii see on. Aga mulle ei meeldinud Venemaa puhul liiga pikad lennureisid vanade lagunenud lennukitega. Aga see oli ilmselt paratamatu. Vahepeal hoidsin lennukis toolist kinni ja mõtlesin, kas jõuame ilusti kohale või ei jõua. Kui polnud pikka lendu, siis olid meeletult pikad rongisõidud räpastes kupeedes segamini võõraste inimestega. Koos pidi olema lisaks võistkonnakaaslastele ka kohalike tavainimestega, kes mõnikord viina viskasid ja kilu-muna võileiba sõid. On mida meenutada, aga tagasi seda aega ei taha.

Kui reisimine kõrvale jätta, siis Venemaal mulle meeldis. Peterburis oli hea mängida, kodule päris lähedal - seitse tundi bussisõitu. Isegi ema käis seal mu mänge vaatamas. Seda pole mu karjääri jooksul kuigi tihti juhtunud, et vanemad saavad vaatama tulla. Mäletan, kuidas ema tahtis Moskvasse koolikaaslastele külla minna ja plaanis pärast minu mängu vaatamist Peterburist Moskvasse lennata. See oli tema jaoks esimene lennusõit üle pika aja. Ta võttis külakostiks pudeli Vana Tallinnat kaasa ja pani selle käsipagasisse. Loomulikult võeti see talt lennujaamas ära. Kuigi ma enne lennureisi hoiatasin teda selle eest. Ema oli siis nii pettunud. Vot selline lugu.

Edasi liikusid Peterburist oluliselt soojemasse kliimasse, Prantsusmaa klubisse Cavigal Nice Basket 06?

Oi, seal oli lausa super. Nice'i võistkond oli just eelmisel hooajal meistriliigasse tõusnud ja ega meil väga hästi ei läinud. Lõpuks saime vist ainult viis võitu, kui ma õigesti mäletan. Peatreeneriks oli üks venelanna, kelle käest sain mõnusalt peapesu - küll venekeelseid väljendeid, küll ingliskeelseid. Lihtne seal polnud. Ja ega prantslased ju ei tihka inglise keelt rääkida. Nemad tahavad, et sa puterdad seal ikka prantsuse keeles. Seal oli toredaid võistkonnakaaslasi ja oli ka selliseid, kes omast arust tahtsid olla rivaalid. Mänguoskuste poolest jäid muidugi alla (Naerab.).

Kas siis tuli naasmine taas ida poole ja Bulgaaria meistritiitel Ruse Dunav 8806 naiskonnas?

See oli minu jaoks esimene kord mängida Eurocupis. Kohalik liiga oli samuti täiesti korralik. Tol ajal oli palju mänge ja palju pikki bussisõite. Tulime nii karikavõitjaks kui meistriks. Sain finaalis (Viive-Kai) Rebasele tuule alla teha ja see oli meeldiv kogemus (Muigab.). Ma polnud varem kunagi üheski teises välisliigas Eesti mängijaga vastamisi läinud ja see oli selline vinge moment.

Lõpuks jõuame Belgiasse, kus Sa Castors Braine'i naiskonnas mängisid koguni kuus hooaega. Kas tundus kohe alguses, et Belgiasse jääd pikemalt püsima?

Kui ma lepingule alla kirjutan, siis ei mõtle kunagi, et nüüd jään sinna üheks, kaheks, kolmeks, neljaks või mitmeks hooajaks iganes. Minu peamine taktika oli, et teen ühe-aastase või 1+1 lepingu ja siis alati vaatan, kuidas mulle klubis meeldib ja kas mina naiskonnale sobin. Belgias hakkasin sealsetele klubi inimestele kohe esimesest aastast meeldima ja mulle endale sobis seal samuti, sest õhkkond oli väga super. Treeningutel pidi ennast küll pidevalt tõestama ja kergelt ei tulnud midagi, aga mul oli seal kohe selline hea kodune tunne. Mõtlesin, et vot see on minu koht.

Esimesel aastal mängisime Eurocupis kolme erineva Belgia võistkonna ühisnaiskonnana. Viis mängijat meilt, paar mängijat teisest klubist ja ülejäänud paar siis kolmandast tiimist. See oli omamoodi kogemus. Kui ma lepingule alla kirjutasin, ei teadnud ma Belgiast suurt midagi. Belgia naiste korvpall polnud eriti pildis ja see Castors Braine'i võistkond oli varasemal hooajal olnud alles kas viiendal või kuuendal positsioonil. Polnud Belgia meisterklubi ega midagi. Kui me siis seal minu esimesel aastal kohe meistriks tulime, siis oli üllatus suur.

Castors Braine'i naiskond oli Sinu seal oldud aja jooksul Belgia liiga suveräänne valitseja ja võitsite ühel hetkel järjest koguni 136 liigamängu. Sellisesse tiimi jäämine oli vist lihtne otsus?

Tegelik põhjus, miks ma sinna üldse teiseks hooajaks edasi jäin, oli see, et peatreener käis Eestis vaatamas minu koondisemängu Läti vastu, kuna meil oli tol ajal võistkonnas ka üks lätlanna. Peatreener soovis, et me jääksime mõlemad ka teiseks hooajaks Castors Braine'i. Ma ei pidanud kaua mõtlema ja kirjutasin alla. Aga varsti pärast seda ütles peatreener, et ta sai teise pakkumise ja läheb minema. Asemele tuli karm, karm lätlane Ainars Zvirgzdinš.

Eesti naiste 3x3 koondisel on veel mingi võimalus pääseda Tokyo olümpiale, kuid koroonaviiruse tõttu lükati olümpiamängud aasta võrra edasi. Kas punnitad tippkorvpallis veel vähemalt ühe aasta, et ikkagi olümpiavõimalust püüda?

Ma ei punnita üldse (Naerab.). Mul on endiselt motivatsiooni ja teen kindlasti ühe hooaja veel. Kui hooaeg algas ja novembris sain olümpiavariandist teada, siis mõtlesin, et nii vinge. Hakkan karjääri lõpetama ja mul on veel selline võimalus midagi saavutada. See oli emotsionaalselt väga tugev laks. Aga ma ei jätka mitte olümpiaturniiri pärast, vaid olen endiselt motiveeritud ja tahan korvpalli mängida. Ptüi-ptüi-ptüi, hetkel on keha ka väga tibens-tobens. Olen oma karjääri üle õnnelik, sest mul pole olnud suuri vigastusi, mille tõttu oleks pidanud hooaja vahele jätma või midagi sellist.

Kui veel koondistest rääkida, siis millal jõuab Eesti naiste korvpallikoondis EM-finaalturniirile? Kas me näeme varsti seda aega või pigem mitte?

Raske öelda. Me oleme väike riik ja pusime oma asja nii hästi teha, kui suudame. Olen endiselt positiivne ja mõtlen, et ühel heal päeval Eesti naiste koondis jõuab finaalturniirile. Aga see jääbki võib-olla ühekordseks sähvatuseks, sest olgem ausad, reaalselt Eesti koondisega kogu aeg finaalturniiridel mängida... arvan, et minu silmad seda ei näe. Ma siiralt loodan, et need noored, kes nüüd peale on tulnud, on nelja-viie aasta pärast valmis võitlema ja tegema paremat tulemust, kui meie koondisega suutsime.

Oled alati oma emotsionaalsuse ka koondisesse toonud ja ise kõrgel tasemel mängides oled kaaslastelt alati maksimumi nõudnud. Kas Sinu sirgjooneline ja äkiline natuur on tekitanud koondises ka konflikte?

Ma ei ütleks, et päris konflikte, aga eks olen seal teravalt öelnud nii mõnigi kord. Aga kõik need mängijad teavad ju, milline ma olen ja ei võta seda väga südamesse. Viimased aastad olen koondises olnud kui vaga linnuke (Naerab.). Olen pigem õpetaja rollis ja mul on siiralt hea meel, et noored ei karda mind enam. Kui neil on mingi küsimus, siis seletan väga rahulikult. Mitte nagu varem, et lendasin peale umbes selliselt, et kurat, kuidas sa ei tea, seda tehakse hoopis niimoodi. Nüüd olen rahulikum ja tunnen, et minu vastu on teatav austus tekkinud. Võib-olla sellepärast, mismoodi ma olen nüüd ise nendega käitunud.

Täispikka intervjuud saab lugeda Basket.ee lehelt siit.