Soome spordikommentaator meenutas Sapporo olümpia järgset lennuki kaaperdamist: "Neil olid ühes käes granaadid, teises püstolid."

Kolmapäeval surnud legendaarne Soome spordikommentaator Raimo Häyrinen viibis kolleegidega 1972. aasta 21. veebruaril lennuki peal, mis teel New Delhist Frankfurti kaaperdati.

Kaaperdajate saagiks langes Lufthansa firma Boeing 747, pardal viis YLE raadiokommentaatorit ja mõned tehnikud, teiste seas Häyrinen ning selle loo Iltalehtile jutustanud Anssi Kukkonen. Kokku 172 reisijat ja 15 meeskonnaliiget. Spordikommentaatorid olid tagasiteel Sapporo olümpiamängudelt ning reisisid Soome läbi Hong Kongi, Bangkoki ja New Delhi.

"Räägib teie teine kapten. Lennuk on kaaperdatud. Ma kordan: lennuk on kaaperdatud," teavitati reisijatele piloodikabiinist.

Peale teadaannet tõusid lennuki salongis püsti neli meest - kaks lennuki tagaosas, kaks keskel. "Neil oli ühes käes granaat ja teises püstol," meenutas Kukkonen. "Nad karjusid: istuge maha, istuge maha!"

Reisijad olid mõistagi hirmul. Neilt korjati ära passid ja fotoaparaadid. Reisi uue sihtkoha kohta ei jagatud mingit informatsiooni. "Inimesed kartsid surra," sõnas Kukkonen.

Reisijad ehk nüüdseks pantvangid kamandati kõik lennuki tagumisse ossa, kus neid oli lihtsam valvata. "Pidime käed kaela taga hoidma, et keegi midagi teha ei saaks."

Pärast ligi kuut tundi kaaperdajate hirmu all olemist tuli teiselt kaptenilt uus sõnum: "Nagu te näete, on masinal uued pealikud. Ma ei oska teile muud nõu anda, kui et tehke kõike, mida nad ütlevad."

Ühtäkki kästi reisijatel aknaluugid sulgeda, sest valmistuti maandumiseks. Maale jõudes öeldi, et lennukisse on paigaldatud pomm, mis plahvatab, kui keegi üritab väljaspoolt lennuki ust avada.

Kukkonen vaatas välja ja nägi enda kergenduseks, et nende kõrvale maandus veel üks lennuk. "Ma ütlesin oma sõbrale, et pole vaja karata. Me oleme sõprade riigis: Aeroflot tuleb! Siis sain aga teada, et ma maandusime Lõuna-Jeemenis Adenis."

Reisijad lubati välja saata alles siis, kui kaaperdajatele laekub 5 miljonit dollarit. Neile lubati raha, kui välja lastakse naised ja lapsed.

"Meie ja meeskonnaliikmed jäime ikka veel lennukile. Meid hoiti seal veel 20 tundi," rääkis Kukkonen.

Mehed lasti samuti välja, kui Lufthansa lunaraha ära maksis. Kukkonen tunnistas, et vaikselt hakkasid nemadki elu pärast kartma.

"Ma lootsin lihtsalt, et meid esimestena ei tapeta. See oli aeg, kus lennujaamades ei olnud turvakontrolli ja metallidetektoreid," meenutas Kukkonen. "Üritasin rahulikuks jääda. Mõned inimesed värisesid nagu haavalehed."