Seltskonna hing Rivo Vesik: ka mina tahan olla vahel lihtsalt sedasi, et ei pea kellelegi naeratama

Taskuhäälingusaate “Kuldne geim” eelmise nädala osas peatusime pikemalt Rivo Vesikul ja tema lõppenud hooajal, mis tõi pärnakale Vjatšeslav Krasilnikovi ja Oleg Stojanovski treenerina nii rannavolle maailmameistritiitli kui ka MK-sarja finaaletapi võidu.

39-aastane Vesik rääkis saates, kuidas temast juba mängijakarjääri ajal õnneliku juhuse saatel Stojanovski treener sai ning mil moel tänasel päeval töö tipptasemel välja näeb. Samas tunnistas Vesik, et pidevalt kodust ja algklassides õppiva tütre juurest eemal olles tuleb temalgi aeg-ajalt ette keerulisemaid hetki.

“Enamik nendest hetkedest tekib siis, kui kuhugi reisides hakkab täis tiksuma 30. tund,” rääkis Vesik. “Siis mõtled vahel küll, et milleks see kõik. Kõik kohad on reisimisest valusad ja tekib tüdimus. Aga kui oled laagris või turniiril oma kolme meeskonnaga, siis pole aega mõelda sellistele asjadele. Alles õhtuti hotelli jõudes tunned väsimust. Aga päeval paned ringi nagu robot.”

Kui teiste keskel on Vesik reeglina seltskonna hing, kes viskab nalja ja saab inimestega hästi läbi, siis puhkehetkel meeldib temalegi vahel rahu ja vaikus. “Eks ka mina olen inimene, nii et muidugi tekib mul hetki, mil olen kurb ega sära. Ka klounid on ju tegelikult kurvad. Mul on samamoodi vahel nii, et tahan end lülitada lihtsalt muust maailmast välja. Olen kodus omaette, kuulan muusikat, vaatan televiisorit ja olen nii, et ma ei pea kellelegi naeratama,” ütles Vesik.

Suure osa ajast tunneb Vesik aga ikkagi Venemaa koondislaste juhendamisest rõõmu, sest saab ühildada oma hobi tööga.

“Minule see treeneritöö meeldib. See on nauding, kuigi mingitel hetkedel saab sellest naudingust ka kõrini. Õnneks on teatud pausid sees igal hooajal. Aga näiteks esmaspäeval oli ka see nauding, et ma ei käinudki kordagi kodust väljas. Isegi diivani pealt tõusin üsna harva minema. Vahel on ka seda vaja,” muigas endine tippmängija.

Antud teema saates alates 9.00'st: