Hannes Soomeri hooaja 14 eredat hetke: napimast pääsemisest olulisema õppetunnini
Kõige napim pääsemine
Kõige napim pääsemine ei olnudki sel aastal seotud ringrajal sõitmise, vaid sinna pääsemisega. Kaitseväest, kus ma ajateenistusse asusin juuli alguses, juuli esimesel nädalavahetusel toimunud Doningtoni võistlusele pääsemine oli oluliselt napim, ja palju olulisem, kui ükski pääsemine mootorrattal.
2. Kõige positiivsem üllatus
3. Kõige kuumem võistlus
Vaieldamatult WSSP esimene etapp märtsi keskel Tais. Võidusõidu ajal oli kiivri sees hingamine nagu saunas ja kui hingeldama hakkasid, tundsid näo peal kuuma õhku. Asfaldi temperatuur oli seal vahepeal kuni 60 kraadi, mis tähendas, et ka rehvide valik ja käitumine ei olnud päris sama kui tavaoludes. Mootorratta jahutamine on seal alati paljudel probleem, millega meil seekord õnneks muret ei olnud.
4. Kõige külmem võistlus
Aprilli keskel Assenis, Hollandis. Kvalifikatsiooni ajal hakkas lund sadama; pühapäeva hommikuses warm-up'is oli rajal 2 kraadi ja õhus 3 kraadi. Võidusõiduks „küttis“ ilma lausa 5 kraadi peale! Arvan, et olin stardirivis ainuke mees, kes üldse kunagi selliste temperatuuridega ükskõik millise mootorratta seljas oli istunud. Kvalifikatsioon läkski mul väga hästi, kuna jõudsin enam-vähem ringi enne lund ära teha ja sain startida neljandalt kohalt.
5. Kõige pikem sirge
Kõik sirged tundusid üsna pikad. Kõige valusam sirge, või sirge, kus ma kõige rohkem kaotasin, oli ilmselt Argentiinas. Seal kulgeb sirge algusest lõpuni ülesmäge ja on väga aeglase väljumisega, kus ei saa palju võita. Ametlikult on kõige pikem sirge Kataris, mille stardisirge on 1068m pikk.
6. Kõige õnnestunum möödasõit
Ilmselt oli see Magny Cours'is esimesel ringil ja 5. kurvis Seal sain väga mitmest korraga mööda ja pärast sõitu data't vaadates tuli välja, et ma kasutasin seal esipiduris tavalisest umbes 3 korda rohkem jõudu. Sama manöövri ajal kaotasin kellegagi kokku sõites oma mootorratta küljest detaili, millele pannakse tagumine pukk. Detail on mootorrattal sellises kohas, et kui keegi ütleks, et ma peaks selle nüüd küljest ära sõitma ja ise püsti jääma, siis ma kindlasti seda teha ei oskaks. Müstika!
7. Kõige ebaõnnestunum manööver
Doningtoni etapi viimane ring. Olin kuues ja viienda kohaga umbes poole sekundi sees. Mul oli rehv sõidu lõpuks vähem kulunud kui viiendal kohal minu ees ja ma olin eelnevad kolm ringi üsna lihtsa vaevaga tal järgi sõitnud, haududes plaani, kus mööda saada. Üritasin ühest S-kurvist võimalikult head väljumist saada, et järgmisesse kurvi rünnata. Väljumisele keskendudes läksin kurvi sisse natuke teisiti, kui varem sõidu vältel, ja kukkusin. Väga, väga, väga ebaõnnestunud manööver ja jääb kauaks meelde.
8. Kõige enam kulunud rehv
Eesti meistrivõistluste esimene etapp. Sõidu alguses sõitsin rajarekordi ja sõidu esimeses pooles väga stabiilselt sarnaseid aegu. Umbes poole sõidu pealt hakkas rehvi küljest kummitükke lahti tugema ja mulle vastu tagumikku viskama. Mõned ringid hiljem tulin boksi, sest vibratsioon läks aina suuremaks ja kuna ma aimasin, mis toimub, ei tundnud, et risk sõit iga hinna eest lõpetada ennast õigustaks. Paar nädalat hiljem erinevaid rehve testides saime teada, et selle rehviga tuleks järgmine kord lõpuni sõitmiseks kasutada natuke kõrgemat survet, siis ei kuumuta seda esimestel ringidel üle.
9. Kõige ebameeldivam kogemus
WSSP Portimao test suve lõpus. Reis hakkas viltu vedama juba alguses, kui üks lend mitu tundi hilines ja ma järgmisest maha jäin. Jõudsin Portugali testipäeva hommikul ja esimest sessiooni sõita ei saanud. Teise sessiooni lõpus kukkusin ja vigastasin nii kätt kui ka hüppeliigest. See oli ainuke reis kogu aasta jooksul, kuhu reisisin üksi, mistõttu reis tagasi ühe käe ja ühe jalaga oli kaugel meeldivast. Kogu see reis oli üks suur ebameeldiv kogemus.
10. Kõige suurem pettumus
MM-hooaja teine pool. Peale Doningtoni nädalalõppu, mis oli enne suvepausi ja Kaitseväeteenistust viimane sõit, tundus hooaja teine pool väga lootustandev. Meie kiirus oli väga hea ja tundus, et kui natuke mootorratta kiirendust parandada, võiksime peale suvepausi vägagi konkurentsis olla. Reaalsus oli sellest kaugel. Portimao testis tuli vigastus, mille pärast kaotasin ühe sõidu, ja viimase kolme etapi tulemus ei olnud ka selline, millega võiks rahule jääda.
11. Kõige suurem tänu
Kõige suurem tänu läheb kindlasti kõikidele minu toetajatele. Väga kulunud lause, aga tõesti on hea tunne, kui sul on nii tugev seljatagune. Saan oma toetajatega rääkida ausalt ja ilustamata nii heal kui ka halval päeval ja ma olen neile selle eest ülitänulik. Kõik annavad endast maksimumi ja usuvad sellesse projekti isegi siis, kui ei ole kõige paremad päevad. Nad võivad kindlad olla, et ka mina annan endast kõik.
12. Kõige suurem fänn
Minu väike õde! 25 kg fänni.
13. Kõige parem nõuanne
Kivist vett välja ei pigista.
14. Kõige olulisem õppetund
Üle oma varju ei hüppa. Igal rajal ja igal ajal tuleb aru saada, kus on sinu koht ja kiirus ja kui palju on võimalik püüda. Sellel aastal oli mingil määral okei proovida meie komplektist võtta natuke rohkem kui maksimumi ja tänu sellele särada ja pildis olla. Kui aga võidelda üldarvestuses kõrgete kohtade, või isegi tiitli eest, tuleb selle osaga vaeva näha. Vahel on targem käes olevad punktid ära korjata, kui proovida maksimumi võtta ja kõik minema visata.
