DELFI ROTTERDAMIS | Kapten Toobal tunneb ka viiendal EM-il pinget: ma pole mingi tuim tümikas

Eesti võrkpallikoondise kapten Kert Toobal (41) läheb homme vastu oma viiendale EM-finaalturniirile, kuid see ei tähenda, et tema ootusärevus ja pinge kaaslaste omast kuidagi väiksem oleks.

Koondise hotellis toimunud pressimiitingu käigus andis Toobal ülevaate meeskonnas valitsevate ootustest ja tervisliku seisundist ning rääkis, kelle nimel mängijad sellistel suurtel hetkedel väljakule astuvad. Vastus sellele oli emotsionaalne, kuid kindlasti mitte üllatav. Jah, need olete teie, kallid fännid, kes te seda intervjuud praegu loete, kelle nimel veri ninast välja pingutatakse.

Eesti - Poola matšis pannakse pall mängu homme kell 18. Järgnevatel päevadel kuni 18. septembrini kohtutakse veel Montenegro, Tšehhi, Hollandi ja Ukrainaga.

Millised emotsioonid sinu sees hetkel lõõmavad? Selge see, et sa ei saa siin ringi keksida, aga kas sa üldse elevil oled?

Muidugi olen. Ega ma mingi tuim tümikas ei ole. See ongi üks põhjus, miks ma endiselt siin olen. See on ikkagi kogu Eesti ja meie võrkpalli jaoks suur asi ja on iga korraga järjest tähtsamaks saanud. Minu jaoks samuti. Ma pole masin, kes ise midagi ei tunne.

See ei muuda asja, et oled selle juba neli korad läbi elanud?

See on ikkagi jälle uus ootusärevus. Tuled ja vaatad, kuidas mingid asjad on organiseeritud, vahepeal natuke virised. See on ju see, mille nimel sa seda teed. Siia pääsemine on tähtis iga riigi jaoks, kes siin on.

Kas sa tunnetad, et selle koosseisu jaoks on saabunud tippaeg, mil tuleb midagi korda saata?

Järjest rohkem tunneb kogu meeskond vastutust ka nende ees, kes siia kohale sõidavad ja kes meid kodus jälgivad. See teeb meele rõõmsaks ja südame soojaks.

Kert Toobal

Ütlesin juba kevadel, et oleme liikunud kogu aeg tõusvas joones. Loogiline ju, et ise ootad ja ka üldsus tahab, et teeksime veel järgmise sammu. Need kaks nädalat näitavad, kas see samm tuleb või saime juba eelmisel aastal lae kätte. See, et me proovime kogu aeg midagi enamat ja sellest kõva häälega unistame, käib spordi juurde.

On meie jaoks kohane järjest rohkem unistada?

Kui ma endast räägin, siis mul oli kahju, et eelmise aasta sügisel polnud tiitlivõistlust. Mullu oli selline mõnus ja võimas rütm sees, et andke ainult keegi veel ette! Sel aastal pole me sellist sära leidnud, aga seda me peamegi nende päevade jooksul tegema. See turniir on see, milleks me suvi otsa valmistunud oleme. Euroopa Kuldliiga Final Four'iks me ei valmistunud. Kuna see toimus kodus, saime seda natuke teistmoodi võtta. EM on põhiasi, kus me anname endast kõik. Muidugi me loodame! Muidu poleks ju asjal mõtet.

Kelle ees tunned sa väljakule astudes kõige suuremat vastutust - on need fännid saalis ja teleri ees või ajakirjanikud, kes peale mängu selgitusi nõuavad?

Kõigepealt ikka meeskonna, iseenda ja treenerite ees. Nemad ju panevad meile ülseandeid. Aga järjest rohkem tunneb kogu meeskond vastutust ka nende ees, kes siia kohale sõidavad ja kes meid kodus jälgivad. See teeb meele rõõmsaks ja südame soojaks, vahel isegi päris härdaks. See, kuidas meil kõik ainult ülesmäge on läinud, on hästi loogiline protsess. Meeskond on paremini mängima hakanud, publikuarv on suuremaks läinud - see on midagi, mida ei saa vägisi tekitada. See on vägev! Ainult üheskoos võime me midagi saavutada. Oleme eriliselt tänu oma toetajatele. Arvan, et iga mängija tunneb seda.

Palju on räägitud, et homne mäng Poolaga on meile hea võimalus end lahti mängida. Kuidas me sinu hinnangul sellele mängule lähenema peaks?

Alustame seda mängu nagu täiesti tavalist kohtumist. Võibolla saamegi esimese ärevuse maha võetud. Poola vastu on kõigil ebamugav, sest nad mängivad maailmameistrile kohaselt maailma parimat võrkpalli. Tähtis on säilitada külma pead ja keskenduda oma asjadele. Mul oli hea meel näha, et eelmisel EM-il Poolale kaotades olid mängijad nii pettunud - see on mingi taseme näitaja. Nõudmised iseenda vastu on suuremaks läinud. Kuid vahel võiks ka realist õla peal koputada. Proovime mängida tavaliselt, aga samas nii hästi kui võimalik.

Millised on need kaks meeskonda, keda selles grupis kindlasti edestama peame?

Montenegro, keda oleme võitnud, aga kes on super ebamugav ja vastik, ning Ukraina, kes on ka edetabelis meist tagapool. Reitingu järgi oleme täpselt neljandad ehk piiri peal (1/8-finaali pääsevad alagrupist neli paremat, kaks tiimi sõidavad koju - toim). Võime teoorias jõuda alagrupis päris kõrgele, aga samas ei pruugi ka kuhugi jõuda. See grupp annab võimaluse jõuda päris kõrgele, aga samas on ka võimalik, et me ei jõua kuhugi. Hästi mängides võime võita päris mitut vastast. Montenegro ja Ukraina on need, keda võiks võita. Tšehhi ja Holland on meile viimasel ajal ebamugavamad olnud. Aga need on võimalikud lisakäigud, kust saaks veel midagi võtta. Võtame päev korraga. Kuna turniir on päris pikk, saame teha vigade parandusi. Senikaua kuni kõik on lahtine ja teoreetiliselt võimalik, pingutab meeskond selle nimel, et see teooria ka paika peaks.

Robert Tähe ja Renee Teppani vigastustele on palju tähelepanu pööratud, aga ära on unustatud, kes siin tegelikult kõige vanem mees on. Kuidas sinu tervislik seisund on?

See on see, mis seda ootusärevust pisut alla tõmbab. Ma olen neid mehi näinud nii headel kui halbadel päevadel. Teie ei ole. Ma tean, et siin on päris mitu mängijat, kes käivad õhukesel jääl. Kui asjad ei lähe nii, nagu minema peaks, siis nad lihtsalt ei saagi rohkem meeskonda aidata ja kogu lugu. Aga sellest ei pea kõva häälega rääkima. Igaüks annab endast nii palju kui võimalik. Füsiode ülesanne on vaadata, kas annab midagi putitada. Tean, et nad on piisavalt hullud ja segased, et nad teevad seda asja isegi siis, kui jupid lendavad. Keegi ohupidurit juba eos peale tõmbama ei hakka.

Aga sina ise? Nihverdasid nüüd fookuse osavalt enda pealt kõrvale.

Minuga on sama lugu. Olen olemas ja kui homme väljakule pannakse, siis mängin. Kõik on okei.