„See sõda on läinud ajuvabalt koledaks. Nad teevad kõik, et meie spordiala sealt kaoks”
Discgolf’i populaarsus on Eestis plahvatuslikult kasvanud. Harrastajate arvult kuulutakse siinmail juba levinuimate spordialade sekka, hinnanguliselt tegeleb sellega üle 20 000 eestimaalase. Mõistagi tekitab massilisus ka probleeme – kõikjal pole suudetud luua piisavalt mängimisvõimalusi ja mitte igaüks ei tervita uut ala kahe käega.
Tõrvandi parkmetsas on hõõrumine kettagolfarite ja kohalike vahel läinud teravaks, konflikte on lahendama kutsutud isegi politsei. Detsembris tulid pahased piirinaabrid segama vallavalitsusega kooskõlastatud võistlust, nõudes selle kohest katkestamist. „Nad olid hästi agressiivsed,” meenutab mõõduvõtu korraldaja Silver Saks. „Nõudsid minult dokumente, filmisid, tegid pilte, isegi mu alaealistest lastest. Ühel oli ka nuga vööl. Kui küsisime, miks nad tulevad sedasi noaga kohale, siis lahkusid nad kiirelt.”
Park pandi talveks kinni
„See noa jutt on kontekstist välja võetud,” kaitseb kohalikke Kambja vallavolikogu esimees Heiki Sarapuu. „Inimene tuli töölt, kindlasti pole keegi tahtnud kedagi sellega rünnata.”
Kahe tule vahele sattunud Sarapuu, kes oma sõnul mängib isegi teinekord discgolf’i, on mures, et asi on sellise pöörde võtnud. „Kahju, et spordirajatisest on saanud rindejoon,” ohkab ta.
Milles siis ikkagi probleem on? Otsene piir lendkettapargiga on küll vaid ühel majapidamisel, kuid etteheiteid on teistelgi. Kurdetakse rahvamasside liikumist ja müra, eriti häirib korvide ketikõlin; iganädalastel võistlustel pargitakse ka võõrastele kruntidele; lendavate ketaste tõttu on metsas ohtlik jalutada; kahjustatakse puid ja alusmetsa.
Piirinaabrid ise oma seisukohti Eesti Päevalehele selgitada ei soovinud. Ainsana pargiga ühist piiri omav Jaanika Saarepuu lõpetas vestluse niipea, kui kuulis, miks talle helistati. Rein Liiva ei tahtnud samuti asja arutada, selgitades: „Rääkisin päev varem Postimehega ja lõpuks tuli sellest välja mingi discgolf’i propaganda. Ma ei soovi sellega tegeleda. Meie ei pea praegu meedia poole pöördumist vajalikuks. Kui ühel hetkel tahame, tuleme välja oma lindistuste ja muuga. Las nad panevad praegu emotsiooni pealt!”
Saksa sõnul algasid kaebused kohe, kui kohalik omavalitsus 2015. aastal kettagolfi rajad üles seadis. Toona otsustati ligi kümne hektari suurune parkmets jagada kompromissi korras kaheks: ühel pool kettaid lennutada ei tohtinud, küll aga võis n-ö discgolf’i poolel niisama jalutada ja sportlased kohustusid mittemängijatega arvestama. Kaebuste laviini see ei peatanud, mullu toimus poolte ja valla esindajate vahel palju kohtumisi, mis kahjuks ei viinud kuhugi. Oktoobri alguses koguti kettagolfiradade sulgemise ettepanekule umbes 30 allkirja, vastukäiguna kogusid ala entusiastid ligemale 230 allkirja, et mängukoht alles jääks.
Rahumeelne rahvakogunemine
Pühapäeval toimub Tõrvandi parkmetsas kettagolfarite rahumeelne rahvakogunemine, mille eesmärk on näidata vallavalitsusele, kui suur on mängimisvõimalusest huvitatud inimeste hulk. Saks usub, et kohale tuleb 200–300 inimest. Probleemiks on eelkõige see, et Tartu lähedal pole eriti radasid, kus saaks mängida aasta ringi, Kambja vallas on see üleüldse ainus park.
Rahvaga on lubanud kohtuma tulla ka Sarapuu, kes pole kaotanud usku leida kõiki rahuldav lahendus. „Kui lumi ära sulab, käime mõlema poolega üheskoos kitsaskohad läbi ja otsime lahendusi. Vaatame üle puude kaitsmed, ühele korvile on paigaldatud kummikaitsmed ja see ei kõlise enam nii palju. Kindlasti üritame samal ajal ka otsida discgolf’ile tegutsemiseks uut kohta,” lubab Sarapuu.
