Ajad on muutunud, mehed on muutunud, naised on kadunud, Eesti koondis on vahetanud nime Team Haanjaks, aga muu on sama – suusatajad rügavad suvisel Otepääl halastamatult selleks, et talvel kõvad olla.
Anti Saarepuu on ainus, kes kuldsest põlvkonnast, kes tiitlivõitlustel medaleid tõid või kümne sekka mahtusid, veel alles jäänud. Aga tema asub treeneripostil. Võiks arvata, et noori udjama minnes on tal ühes käes piits ja teises präänikukott, aga tühjagi. „Mehed töötavad piitsa ja präänikutagi,” muigab Saarepuu.
