Selle aasta testid näitasid, et Repsol Honda on jätkuvalt kiire ning tiimi sõitjad Marc Marquez ja Dani Pedrosa tasemel. Pole kahtluski, et Marquez on favoriidi staatuses ja Pedrosa poodiumi konkurentsis. Movistar Yamaha ei ole veel oma õiget palet näidanud, kuna anomaalne rehvikulumine, seda eriti sõidu teises pooles, jälitab neid vähemalt hooajaeelsetes testides jätkuvalt. Valentino Rossi väitel on nii palju edasi mindud, et problem ei tohiks olla enam raamis ja geomeetrias, vaid puhtalt elektroonikas. Julgen kahelda, kas see saadakse paika juba esimeseks etapiks, kuid hooaja jooksul kindlasti asi paraneb.

Maverick Vinales, erinevalt Rossist, ei ole vähemalt psühholoogiliselt täit kindlust veel leidnud ja eks mitmed eksperdidki ütlevad, et Vinales peaks leidma üles oma tugevad küljed, neid maksimaalselt rakendama ja alles siis mootorrattas ja elektroonikas vigu otsima. Selle tõestuseks toon näiteks kaks sõitjat Johann Zarco ja Andrea Dovizioso. Kindlasti ei ole nende rattad paremad Vinalese poolt kasutatavast Yamahast, kuid nad ei lase ennast sellest häirida ja suudavad antud võimalustest võtta välja maksimumi. Ja kui juba Zarcost rääkida, siis 2017. aasta hooaja uustulnuk tahab sel hooajal kindlasti meitstritiitli eest võidelda ja see pole kindlasti pelgalt ainult soov. Pole välistatud, et Zarco teeb ajalugu ja tuleb satelliitratturina maailmameistriks. Selles kombinatsioonis on ainest küll ja veel. Seda ei saa aga öelda ühegi teise mitte tehase tiimi sõitja kohta.

Danilo Petrucci ja Cal Crutchlow on küll väga kiired ja usun et edukamad kui eelmisel aastal, kuid päris tiitli peale nad vaevalt võitlevad. Lisaks mainitutele on huvitav jälgida, mida suudab Jorge Lorenzo. Ducati tiimis on kõik kaardid tema peale pandud ja kui eelmine hooaeg oli kohanemiseks, siis sel hooajal ootab meeskond kindlasti tulemusi. Kui Lorenzo jätkab senises stiilis (sobiv rada ja mittesobiv), siis arvestades Dovizioso edukust, võidakse Ducatis asju ümber mängima hakata. Loomulikult on sellest veel vara rääkida. Arvestama peavad Lorenzoga aga kõik konkurendid.

Tahan enne hooaja algust välja tuua ka “musta hobuse” ja selleks polegi minu silmis üks sõitja, vaid terve meeskond. Jah, Zarco ei ole tehasetiimis, kuid tema võimalikud poodiumikohad ja etapivõidud poleks kellegile üllatuseks. Kuid teades, mis arengu on talvega teinud Suzuki, siis just nimelt Ecstar Suzuki oleks see, kellele “musta hobuse” tiitel omistada. Kumb sõitja sellel hooajal varem särama lööb on raske öelda, aga kaldun arvama, et selleks on Alex Rins. Rins on talendikas, suurepärane kohaneja ning tal on oma meeskonnaga väga hea klapp. Seda kõike tõestas 2017. aasta hooaja lõpp, mil tema tulemused aina paranesid. Samas kui Andrea Iannone saab üle oma kapriisidest ja suudab ennast kokku võtta, siis võib see “püss” võimsalt paukuda. Ta on seda varasemalt Ducatis tõestanud ja toorest talenti on selles sõitjas kuhjaga. Seega meil on kaks “musta hobust” sinistel ratastel.

Katar ei ole koht, kus paikapidavaid järeldusi teha saaks, sest tegemist on ikkagi esimese etapiga, kuid ühtteist ta meile kindlasti näitab. Kes siis ei mäletaks eelmise aasta Katari etapi sõitu, kus Johann Zarco juhtohjad haaras ja edu aina kasvatama hakkas. Seda kuni saatusliku kukkumiseni. Peale seda teadsid kõik, kes on Zarco ja milleks on ta võimeline. Kas tal õnnestub eelmise aasta viga parandada näeme juba eeloleval pühapäeval otseülekandena Viaplayst!